Läti tuletõrjuja meenutas Maxima tragöödias hukkunud kolleege

Tuletõrjujad ja politseinikud Riia Maxima rusude juures 22. novembril 2013. Katastroof nõudis 54 elu.

FOTO: SCANPIX

Läti Riikliku tuletõrje- ja päästeteenistuse Bolderāja päästeüksuse komandör Dmitri Novikov meenutas TVNET-ile antud intervjuus 21. novembril 2013 juhtunud Maxima katastroofi ja kolleegide hukkumist.    

«Oli tavaline päev, mul oli vaba päev. Istusin hambaarsti juures. Äkki helises telefon. Mõtlesin, et kui hädasti on vaja, siis helistavad tagasi. Taas helises telefon. Heakene küll, otsustasin vastu võtta. Tookord, kohe pärast protseduure, ei saanud ma selgelt rääkida.»

«Maxima katus varises alla. Võimalik, et on hukkunuid.» Need olid esimesed sõnad, mis mulle telefoni öeldi. Pähe kerkis kohe pilt ühekorruselisest hoonest, sissevarisenud katusest ja tunne, et tõenäoliselt on kannatanuid palju.

Nii tuligi tal sarnaselt mitme kolleegiga vabal päeval tööle minna. Teel õnnetuspaigale sai selgeks, et olukord on halb: Maxima juures olnud päästetöötajad suhtlesid pidevalt raadio vahendusel. Selgus, et kaupluses on endiselt palju inimesi, on hukkunuid.

Mehed polnud veel kohale jõudnud, kuid raadio kaudu teateti teises varingust. «Seejärel ühendus kolleegidega kadus. Karjuti raadiosse, kuid vastust ei tulnud.»

Teise varingu tulemusel sai surma kolm päästetöötajat, veel 13 sai vigastada. Neist 12 vajas haiglaravi.

«Kui jõudsime kohale, siis esimene mõte oli küll, et see pole Maxima. Tegemist oli kokkuvarisenud poega, mille peale oli kuhjunud betoonplokid.

Õnnetuspaiga juurde oli loodud improviseeritud staap. Seal valitses segadus. Inimesed jooksid sisse ja välja. «Meile öeldi siis, et oletatavasti said ka kolleegid kannatada.»

Novikovi grupile anti põhiülesandeks kannatada saanud kolleegide väljatoomine.

Hoone töötas mitu tuletõrjebrigaadi erinevatest päästeüksustest. Alguses oli kokkuvarisenud hoones ainult üks sisse- ja väljapääs. Kui sai sisse mindud, siis oli seal näha palju kannatanuid, õhus oli tohutult tolmu. Oli väga pime. Ainus asi, mida nägin, oli teiste päästetöötajate taskulampide valgusvihud. Tundus, et igalt poolt kostis oigeid ja inimeste appi karjeid. Nägin mitmeid surnukehasid, mis olid plokkide all. Kuid meie ülesandeks oli täita korraldust, mis seisnes üksnes abi osutamises päästjatele. Otsisid kedagi, kes võiks näidata nende asukohta. Küsisin kolleegilt, kes päästis rusude alt ühe naise. Ta ei suutnud kohe vastata. Umbes viis minutit hiljem suutis ta näidata meie kohta, kus kolleegid olidki.»

Kannatanud päästetöötajate leidmine polnud lihtne, kuid betoonplokkide vahelt hakkasid silma tuletõrjujate kiivrid. «Otsisime palavikuliselt kohta, kus meie omad võisid olla. Pärast karjumist hõikas osa hädalisi vastu.»

Novikov rääkis, et esimestena päästeti välja need, kelle juurde oli võimalik omal jõul ligi pääseda. Hiljem need, kes olid jäänud suurte betoonplokkide alla. «Päästetud rääkisid, et betooni all on veel omasid… Nad olid näinud põrandal vedelevaid kiivreid. Mõistsime, et see on koht, kus asuvad ülejäänud kolleegid, sõbrad ja seltsimehed. Tegutseti kõiki olemasolevaid vahendeid kasutades.»

Novikovi sõnul olid päästetööd väga keerukad, kuna rusude all oli betooniplaadid, paiknedes üksteise peal.

Kui me oleks ühe plaadi tõstukiga paigast nihutanud, siis eksisteeri oht, et sellele järgneb teine betoonplaadi allalibisemine ehk siis oleks tekkinud omamoodi ahelreaktsioon. «Me ei saanud riskeerida, sest oli võimalus, et nende plokkide all on inimesi,» rõhutas komandör.   

Novikovi jutu järgi asusid kannatanud kaupluse alkoholiosakonnas. Märkasime, et üks päästetöötaja lebas purunenud klaaside all. Ta oli teadvusel ja me hoidsime temaga ühendust. Peas oli vaid üks mõte, et kuidas ta seal kõige kiiremini välja viia, jutustas Novikov.

Tuletõrjujatel kasutada olnud instrumendid oli d sellised, et nendega sai raskeid betoonplokke üksnes pisut ülespoole tõsta. Novikovi sõnul saabus varahommikul umbes kell 5 see moment, kui kõik päästetöötajad olid rusudest välja toodud.

Novikovi brigaadil ei õnnestunud kõik kolleege päästa ei õnnestunud. Kolm mees oli saanud surma enne, kui täiendavad abijõud tragöödia toimumispaika jõudsid.  

Politseinikud töötasid väga hästi. Nende kasutused olid spetsiaalsed kaamerad, mille abil tegid nad kindlaks kohti, kus võis hätta sattunud päästjaid olla. Politseinike kaasabi aitas hädaliste leidmisele oluliselt kaasa.

Novikovi meenutuste järgi töötas tema järgmise päeva kella 8ni ja siis lükkas nende ülemus mehed peaaegu jõuga õnnetuspaigast minema, saates nad koju puhkama.

Riikliku tuletõrje- ja päästeteenistuse Bolderāja päästeüksuse komandör jutustas, et tema alluvad said täie jõuga väljakutsepaikadel tööle hakata alles poolteist kuud hiljem.  

Kui päästetöötajad lõpetasid lõpuks kõik tööd kokkuvarisenud Maximas, siis otsustasid mehed ühiselt sauna minna. «Ütlesin poistele, et me saame seal kõik ära rääkida ja nii on hiljem kergem töötada. Kõigil päästetöötajatel olid pisarad silmas, kui nad rääkisid ja meenutasid tragöödia üksikasju. Meie jaoks oli tähtis saada omavahel kokku ja üksteist aidata,» jutustas Novikov.

Tagasi üles