Urmas Nemvalts: ehk saan nüüd vanameistriks!

Urmas Nemvalts.

FOTO: Raigo Pajula

20 aastat Postimehele igapäevaseid karikatuure joonistanud Urmas Nemvalts (46) pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi ja arvab kõrge tunnustuse kohta, et vaikselt hakkab avalikkus teda nüüd karikaturistiks pidama.

Tere-tere, sind on täna raske tabada (mõne minuti eest on teenetemärkide saajate nimekiri avalikuks saanud).

Kuule, jah, keegi on vist kuskil lolliks läinud…. (naerab) Ei, ma mõtlesin, et mingi veider huumor. Aga siis hakkasin mõtlema, et kuskil sel ajal umbes need teenetemärgid tulevad, võtsin Postimehe veebi lahti ja… ongi! Leidsin Hillar Metsa (Eesti Päevalehe karikaturist – N.K.) nime enda kõrvalt ja sain talle esimesena teatada.

Kahjuks mina ei saanud esimene olla, seda emotsiooni ma intervjuusse ei saanud. Ma teen sinuga intervjuud praegu.

Kõike, mida ma räägin, võidakse kasutada minu vastu… (naerab pikalt)

Sa kuidagi teisti ka reageerid või ainult naerad?

Kuule, ma ei tea… Inimesed saavad tõsiste asjade eest niisuguseid märke rinda. Ja siis on kaks inimest, kes irvitavad Eesti asja üle…

Kuidas võtta. Minu meelest on see teie irvitamine väga tõsine teema.

Minu jaoks pole see tõsine. Asi läheb siis käest, kui hakkad seda tõsiselt tegema. Eestis ilmub üks naljaajakiri, mis just sellepärast käima ei lähe, et seda tehakse liiga tõsimeeli. Endal peab olema lõbus ja tore.

Sa oled üle ilma igasuguseid auhindu saama

Noo, siis on minu kõrval seal naljamehed ja karikaturistid… Nojah, teenetemärkide nimekirjas on Mets ka.

Miks see just nüüd juhtus?

Ei oska öelda. Absoluutselt! Ega ma pole sel aastal teinud rohkem kui aasta enne või viis aastat tagasi. Võib-olla on inimesed lihtsalt pika vinnaga. Siiani, kui tuleb karikatuurist juttu, räägitakse Roman Ohlaust, Hugo Hiibusest, Edgar Valterist… Äkki ma olen oma 20-aastase staaži juures ka nüüd hakanud nii kaugele jõudma, et minu nime taha hakkab see karikaturisti märk tekkima.

Mis siis nüüd saab? Lased samamoodi edasi?

Ikka tahaks edasi panna, kui lastakse. Ma olen selline vanamehe tüüpi, mulle meeldivad enesekindlad vanamehed. 50 lähenedes on tunne, et meheiga hakkab kätte jõudma. See iga, kus saaks enda kohta ehk mõne aasta pärast vanameister öelda. Karikatuur on vanameeste ala. Rahvusvaheliste karikatuurivõistluste preemiasaajate nimekirjas on vaid üksikud andekad noored - mina poisike. Nagu ütlesin Indrek Treufeldtile «Kahekõnes»: usun, et mu elu karikatuur on veel joonistamata.

Kui kikilipsuga riigipea sulle ordeni rinda paneb, kas sa pärast teda joonistad ka veel?

No kuule! Keegi ei pääse (naerab).

Kuidas teenetemärki tähistad?

Ma olen praegu nii pahviks löödud… Ja ma ei ole tähistaja tüüp – auto liigudki veel tegemata. Kui just sõbrad midagi ei korralda, aga ise initsiatiivi üles ei näita.

Ehk teed selle emotsiooni pealt pildi homsesse lehte?

Ma olen ennast joonistanud küll…. Aga ei tee (naerab).

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles