Nagu kaardilt näha, pole kogu rindejoone ulatuses massilist lahingutegevust, mis siiski ei tähenda, et kõige kriitilisematel lõikudel kehtiks relvarahu. Nii Debaltseve kui Širokino piirkonnas Mariupoli lähistel jätkusid päris ägedad lahingud.
Igor Taro Ukraina päevik: 17.02
18. veebruar 2015, 06:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Debaltseve olukord on jõudnud äärmiselt kriitilisse seisu. Kui mõni päev tagasi olid vene üksused jõudnud raudtee-kaubajaamani, siis praeguseks on nende käes juba pea pool linna, sealhulgas raudteejaam ja miilitsajaoskonna hoone. Miilitsamaja tuli jätta, kuna mürsud muutsid selle raskelt kaitstavaks.
Vene võitlejate edenemine Debaltseves on tekitanud tõsise ohu piirkonnale tervikuna – sealt on võimalik jõuda mitmete kaitses olevate üksuste tagalasse, sealhulgas Tšornuhhino asulale, mille kaitset pole venelased suutnud kuude jooksul läbi murda.
Ühendustee platsdarmiga eksisteerib, kuid ilma kaotusteta pole selle läbimine enam võimalik. Nii nagu oli omal ajal Donetski lennujaamas, kuhu kolonnid liikusid vaatamata vastase tuletegevusele ja polnud kunagi kindlust, kas kogu tehnika jõuab kohale või mitte. Olukord on viimase ööpäevaga Ukraina armee jaoks muutunud oluliselt halvemaks. Mingi hulk ukraina sõjaväelasi on taas venelastele sõjavangi sattunud. Neid võib olla kuni 150.
Praeguseks on raske uskuda, et Debaltsevega venelased piirduvad. Sealt edasi tuleb Artjomovsk ning juba paistab Slovjansk, kuhu Eesti hiljuti kaunite kunstide kooli Estonia klaveri saatis.
Vaherahu pidamine pole Ukrainale juba teist korda kasuks tulnud. Relvarahu kehtestamisega on nad sidunud end kohustusega mitte avada tuld vastase pihta, samas on vastane seda alati ära kasutanud oma positsioonide parandamiseks.
Ukraina väejuhatuse kriitikute hinnangul pidanuks Debaltseve piiramisele kohe järgnema jõuline tegevus Ukraina armee poolt platsdarmi naabruses. Miks seda ei järgnenud, on kaks võimalust: suutmatusest või oli tegu ettekavatsetud sammuga. Viimane on võimalik siis, kui Ukraina president soovis maailmale demonstreerida, et Minsk-2 leppetega soovib Ukraina saavutada rahu, aga Venemaa soovib sõja jätkamist.
Hetkel peaks see olema juba selge. Nüüd on küsimus, kui kaua lastakse Debaltseve olukorral süveneda. Aega eriti pole.
Venemaa on kasutanud Ukrainat taas läbirääkimistele sundimiseks tõsist heidutust, milleks olid raketilöögid Ukraina linnade pihta – nii Kramatorski kui Mariupoli pommitamine olid selge sõnumiga. Ukraina sai vihjest aru. Praeguseks on raske uskuda, et Debaltsevega venelased piirduvad. Sealt edasi tuleb Artjomovsk ning juba paistab Slovjansk, kuhu Eesti hiljuti kaunite kunstide kooli Estonia klaveri saatis.
Ukraina huvides oleks, et liitlasriigid tunnistaksid kiirelt olukorda - Venemaa pole nõus rahumeelse lahendusega ning annaksid Ukrainale vabad käed ja kogu toetuse olukorraga tegelemiseks.
Väidetavalt on terroristid koondanud Debaltseve piirkonda praegu kõik oma viimased reservid, jättes muud okupeeritud alad olulise kaitseta. Seega oleks õige aeg reservide olemasolul neid lüüa ja kõvasti. Nii nagu tehti Mariupoli all. Ootamatu tegutsemine võimaldas rindejoont nihutada kümne kilomeetri võrra. Liitlaste asi oleks kindlustada, et Venemaa võtaks hoo maha.