Moskvas lasti maha Boriss Nemtsov

Tuntud Vene opositsiooniliider ja endine asepeaminister Boriss Nemtsov lasti ööl vastu laupäeva Moskva kesklinnas Bolšoi Moskvoretski sillal maha, teatas korrakaitsejõudude allikas Interfaxile.

Tundmatu isik või teistel andmetel isikud tulistasid Nemtsovi suunas seitse kuni kaheksa lasku lühikese maa pealt, tabades teda neljal korral. Poliitik suri saadud haavadesse. Informatsiooni kinnitas siseministeeriumi pressiesindaja.

Allika sõnul sõitis Nemtsovi juurde valge auto, millest tulistati neli lasku, seejärel auto põgenes. Teistel andmetel väljus autost mitu isikut, kes poliitiku pihta tule avasid. Kuulid võisid tabada Nemtsovi selga. Veebilehe Meduza andmeil jalutas Nemtsov sillal koos Ukraina kodanikust naisterahvaga.

Kuriteopaigal asusid tööle korrakaitseorganite operatiivtöötajad, linnas on alustatud suuroperatsiooni «Kinnipüüdmine».

Putin nimetas Nemtsovi tapmist tellimusmõrvaks

Venemaa president Vladimir Putin nimetas Boriss Nemtsovi tapmist tellimusmõrvaks, vahendas Lenta.ru.

Riigipea hinnangul võib tapmine olla toime pandud ka provokatsiooni eesmärgil. Ta avaldas kaastunnet Nemtsovi lähedastele ja sugulastele.

Boriss Nemtsov tapeti kaks päeva enne opositsiooni protestmarssi «Kevad», mis toimub pühapäeval.

Veebruari alul teatas Nemtsov ühes intervjuus: «Kardan seda, et Putin tapab mu.»

9. oktoobril 1959 Sotšis sündinud Nemtsov oli aastail 1997-1998 Venemaa asepeaminister. Ta oli abielus, nelja lapse isa.

Vikipeedia:

Nemtsov lõpetas 1981. aastal Gorki Ülikooli raadiofüüsika teaduskonna ja töötas seejärel uurimisinstituutides. Ta võitles Tšernobõli katastroofi järel edukalt tuumajaama rajamise vastu Gorki oblastisse.

1990. aastal valiti ta Vene NFSV Ülemnõukogusse, kus tegeles põllumajandusreformi ja väliskaubanduse liberaliseerimise küsimustega.

1991. aasta augustiputši päevil kutsus ta Nižni Novgorodi oblasti tankiüksusi mitte asuma putšistide poolele vastasseisus Boriss Jeltsiniga. Sama aasta lõpul nimetas Jeltsin ta presidendi eriesindajaks oblastis, hiljem kuberneriks.

Nemtsov kogus kuulsust eduka reformijana, eriti põllumajanduse privatiseerimise vallas. 1995. aastal kinnitati Nemtsov otsevalimistel kuberneriametisse tagasi.

Nemtsov oli olnud Jeltsini suhtes kriitiline Tšetšeenia sõja vallapäästmise pärast, ometi kinnitas Jeltsin ta 1997. aastal Venemaa asepeaministriks. Nemtsovist sai Anatoli Tšubaisi liitlane, kuid ta sattus vastuollu oligarhide ärihuvidega. Nemtsov püsis asepeaministri ametis 1998. aasta augustis valla pääsenud majanduskriisini ja astus ametist tagasi seoses Viktor Tšernomõrdini nimetamisega peaministriks.

1999. aastal kandideeris ta Paremjõudude Liidu (SPS) nimekirja esiotsas Riigiduumasse. Ta valiti Riigiduuma aseesimeheks, Paremjõudude Liidu Riigiduuma fraktsiooni juhiks ning partei kaasesimeheks. 2001. aastal valiti Nemtsov Paremjõudude Liidu esimeheks. 2003. aasta Riigiduuma valimistel oli Nemtsov partei esinumber, kuid SPS ei ületanud 5-protsendilist valimiskünnist ja Nemtsov taandus partei juhatusest.

Aastatel 2004—2005 tegutses Nemtsov Neftjanoi kontserni nõukogu esimehena, kuid pärast prokuratuuri süüdistusi rahapesus lahkus ta sellelt postilt, oletades et ärile on kahju toonud tema poliitikutaust.

14. veebruaril 2005 nimetas Ukraina president Viktor Juštšenko Nemtsovi oma nõunikuks. Ta lahkus nõuniku kohalt järgmisel aastal.

2008. aasta veebruaris peatas kuuluvuse Paremjõudude Liitu. Ta oli samal aastal asutatud opositsioonilise liikumise Solidaarsus üks algatajaid.

2009. aastal kandideeris Nemtsov Sotši linnapeaks, kuid jäi valimistel teiseks, kogudes ametlikel andmetel 14 protsenti häältest. Nemtsovi hinnangul olid valimised ebaõiglased, talle ei võimaldatud ajakirjanduslikku kajastust ning võitnud kandidaat Anatoli Pahhomov kuritarvitas administratiivseid ressursse.

2011. aasta jaanuaris mõisteti Nemtsov vana-aastaõhtul meeleavaldusel osalemise eest 15 päevaks arestimajja, Nemtsovi süüdistatati miilitsa käskude eiramises.

2012. aasta Venemaa presidendivalimiste eel 2011. aasta mais esitasid Mihhail Kasjanov ja Boriss Nemtsov taotluse uue poliitilise liikumise PARNAS (ПАРНАС – Партия народной свободы) registreerimiseks, kuid Venemaa justiitsministeerium keeldus erakonna registreerimisest.