/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2008/05/14/40832t1h780d.jpg)
Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton valmistub nimetama esimesi ametnikke ELi diplomaatilise korpuse kõrgematele kohtadele, kuid Ida-Euroopa riikide sõnul on parimad ametid reserveeritud suurematele riikidele.
Ida-Euroopa riigid võitlevad kohtade eest ELi välisteenistuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Euroopa välisteenistuse (EEAS) ametikohtade jagamine ei olnud laupäeval lõppeva ELi välisministrite kohtumise ametlikus päevakavas, andis see tooni tagatubades ja kuluaarides peetud vestlustes.
«Need läbirääkimised toimuvad mobiiltelefonides ja lühisõnumites: me kõik teeme Catherine Ashtoni juures meeleheitlikult lobitööd, et töökohti saada,» ütles Soome välisminister Alexander Stubb AFP teatel.
Euroopa parlament peab kas oktoobris või novembris EEASi eelarve ja personali palganumbrid heaks kiitma. Seetõttu ei alusta Ashtoni diplomaatiline korpus tõenäoliselt tööd enne 1. detsembrit, mil möödub aasta Ashtoni määramisest välispoliitika juhiks.
Teisipäeval peaks ta nimetama ametisse Euroopa Liidu esimesed 30 suursaadikut, kelle seas on ka hinnaline Pekingi saadiku koht. Edaspidi valib ta välja ka oma mõjuvõimsa siseringi liikmed, kelle seas annavad kuulduste kohaselt tooni Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Diplomaatiliste allikate sõnul nimetab Ashton endast tähtsuselt järgmisele ametikohale ehk EEAS-i peasekretäriks Prantsusmaa praeguse suursaadiku ÜROs Pierre Vimonti. Vastukaaluks prantslasele kavatseb Ashton nimetada kõrgeks nõunikuks oma sõbra ja liitlase, praegu ELi kaubandusvolinikuna töötava iirlase David O'Sullivani.
Reedel Brüsselisse saabudes nurisesid mitmed Ida-Euroopa riikide ametnikud välisteenistuse juhatuse ja saadikukohtade võimaliku jaotuse üle. «See ei ole vastuvõetav, et uutel liikmesriikidel, kes on juba mõned aastad sellesse perekonda kuulnud, on nii vähe kohti, vaid üks-kaks esindajat enam kui 100 esinduses,» ütles Poola välisminister Radoslaw Sikorski, kelle riik astus 2004. aastal ELi.
«Inimesi tuleks ametisse nimetada vastavalt saavutustele,» lisas ta. «Meie siin uutes liikmesriikides oskame endiste nõukogude liiduvabariikide keeli, meil on selles osas asjatundjaid. Ma loodan vaid, et keeleoskus osutub tähtsamaks muudest esoteerilistest kaalutlustest.»
Ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves nurises sel nädalal, et uued liikmesriigid jäetakse ukse taha, tuues välja asjaolu, et endine kommunistlik blokk saab vaid kaks saadikukohta. «Miks see nii on?» küsis Ilves. «Ma ei tea. Kas vanade liikmesriikide diplomaadid on targemad? Ma ei tea. Ma ei usu. Ma usun, et reeglid tehti nii, et osa inimesi oli eelisseisus.»
«Olukord, kus 100 miljoni inimesega Ida-Euroopast on kaks inimest... ja 10 miljoni inimesega Belgiast seitse inimest, ei ole ole kõige õigem moodus tekitamaks inimestes usku, et ELi välispoliitika institutsioonid on nende huvides.»
Stubb, kelle riik astus ELi 1995. aastal, soovitas Ida-Euroopa liikmesriikidel olla kannatlikum ja oma aega oodata. «Ka meie olime liiga vähe esindatud, sest meil ei olnud ELi nohikute põlvkonda, kes oleks võinud nendele kohtadele asuda. Enda süsteemis kehtestamine võtab aega,» ütles Stubb AFP-le.
Tema sõnul on loomulik, et olulisemad ametikohad Suurbritanniale, Prantsusmaale ja Saksamaale lähevad, sest ilma nendeta ei ole ka ELi välispoliitikat.