Rostami sõnul on Rootsis gängidega probleeme olnud eelkõige 1990ndatest saadik, mil kõigepealt tõusid esile motojõugud. Seejärel tekkisid muud rühmitused nagu äärelinnade tänavajõugud. Nüüdseks on neist arenenud oma identiteedi ja tavadega gängid.
«Ma ei tahaks praegust olukorda nimetada küll metsikuks lääneks, ent see on midagi sinnapoole,» rääkis ta.
Mõned aastad tagasi kontrollisid Rootsi kriminaalset maailma Rostami sõnul vaid mõned üksikud väga tugevad rühmitused, ent nüüd on tekkinud rohkem väiksemaid jõuke, mis võitlevad omavahel piirkonna pärast. Sestap on rohkem ka nähtavaid konflikte ja vägivalda. Rostam rääkis, et on küll raske öelda, milline on tüüpiline gäng, ent enamjaolt kuulub neisse kõikidesse kriminaalse taustaga noori mehi, kes on end juba varakult gängidega sidunud.
Eksisteerib motojõuke, tänavajõuke, kuritegelikke sündikaate ja maffialaadseid organisatsioone, millesse kuulutakse eelkõige etnilise päritolu järgi. Tänavajõukude liikmete seas on tihtipeale keerulistest sotsiaalsetest tingimustest tulnud, kelle hulka kuulub sageli ka esimese või teise põlvkonna immigrante.
Politsei ei ole gängide ja organiseeritud kuritegevuse ohjeldamisel olnud Rostami sõnul kuigi edukas. Süüdi ei ole tema sõnul aga mitte ainult korrakaitsjad. «Ühiskonnal lasub kollektiivne vastutus selle eest, et pole suudetud tegeleda probleemidega nagu töötus ja võõrandumine.»
Politsei tegeleb üksikjuhtumitega, ent ei ole suutnud käsitleda jõuguvägivalla probleemi tervikuna nii hästi kui võiks.
Rostami sõnul viitab Göteborgi juhtumi teostus just nimelt jõuguvägivallale. «Nad sisenesid hoonesse, kus oli palju rahvast ja hukkasid inimesi. See on gängivägivalla puhul väga tavaline – tahetakse edastada teade mitte ainult neile, keda rünnatakse, vaid ka teistele rivaalidele.»