Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/11/12/4693399t1h2758.jpg)
/nginx/o/2015/03/20/3891245t1hdd58.jpg)
Sel nädalal otsustasid Euroopa Liidu liidrid ülemkogul, et on aeg alustada vastutegevust Venemaalt lähtuva vaenuliku propaganda mõju vähendamiseks. Üleskutse Kremli agressiivsele meediakampaaniale vastu astumiseks esitasid Euroopa Komisjonile jaanuaris neli riiki: Eesti, Leedu, Suurbritannia ja Taani.
Ametnikud rääkisid Reutersile, et juba märtsis hakkab Brüsselis tööle kümmekond avalike suhete ja meediaeksperti, kelle ülesandeks on vastu astuda Kremli valeinfole Venemaa tegevuse kohta Ukrainas ja Euroopa riikide mustamisele.
Ekspertide esimeseks sammuks on valeinfo korrigeerimine ja faktide kontrollimine ning «ELi narratiivi arendamine võtmetähtsusega sõnumite, artiklite, arvamuslugude, faktikogumike ja infograafika abil, kaasa arvatud materjalid vene keeles». Venekeelse materjali esmaseks sihtgrupiks on endiste Nõukogude Liidu riikide venekeelne elanikkond, kes jälgib eelkõige Vene meediat.
Juuniks peaks Euroopa Liidu välispoliitikajuhi Federica Mogherini eestvedamisel valmima strateegilise kommunikatsiooni kava edasiseks tegutsemiseks, mis võib sisaldada ka venekeelsete tele- ja raadiosaadete tootmise plaane.
Kuidas Eesti algatuses osalema hakkab, ei ole veel teada. Kohtumise järel rääkis peaminister Taavi Rõivas BNSile eelkõige venekeelse sõltumatu meedia olulisusest ning tõi esile Eesti sellesuunalise tegevuse.
«Euroopa Liidus on harjutud euroopaliku ja demokraatliku vaatega, mille seisukohast ei ole propagandat üldse vaja,» selgitas Eesti sotsiaaldemokraatide europarlamendisaadik ja kommunikatsioonispetsialist Marju Lauristin ELi senist tegevusetust propagandarindel.
ELis sisemine tõrksus
Lauristini sõnul on oma osa kindlasti Euroopa sisemises tõrkes propaganda suhtes – juba sõna ise seostub eelkõige negatiivsega, näiteks natsipropagandaga. Lisaks on EL pidanud end tükk aega pigem majanduslikuks kui poliitiliseks ja kultuuriliseks ühenduseks. Praegu on aga meid kõiki kistud propagandasõtta ning sestap peab igal juhul tegutsema, arvas ta. «See puudutab nii Eestit kui Euroopa liitu tervikuna,» rõhutas Lauristin.
USA seevastu on Lauristini sõnul kogu aeg mõistnud vastupropaganda ja vaba ühiskonna info levitamise vajadust ning toetanud pidevalt näiteks selliseid väljaandeid nagu Raadio Vaba Euroopa, mis on Ukraina kriisi tingimustes muutunud taas üha populaarsemaks.
«Otsus tähendab seda, et saab alata protsess vastavate poliitikate vastuvõtmiseks ja elluviimiseks. Muidugi oleks parem, kui see oleks alanud varem,» kommenteeris Postimehele Läti Ida-Euroopa poliitika uuringute keskuse teadur ja Riia ülikooli rahvusvaheliste suhete õppejõud Maris Cepuritis. Samas nentis ta, et 28 riigi veenmine võtab aega ja ida- ning lõunapoolsete riikide erinev olukord tähendab ka väga erinevat suhtumist Venemaasse ja Vene propagandasse. «Otsuse tegemine on hea märk,» kinnitas ta.
Cepuritis nentis, et tema lähtub muidugi Läti olukorrast, kuid rõhutas siiski, et Euroopa peab küsimusele esialgu lähenema väga ettevaatlikult, sest kindlate eelistustega publikut Vene propaganda mõjuväljas on kindlasti raske püüda – ainult uudistega neid ei peibuta, vaja on kvaliteetset meelelahutust. Sealjuures peab tema hinnangul olema ettevaatlik, kuidas esitleda üksteisele vasturääkivaid ajaloo- ja tänapäevakäsitlusi. «Kui kohe öelda, et Putin on paha ja Kreml valetab, vahetavad nad kanalit,» arvas Cepuritis.
Ülesanne tundub lootusetu
Projektiga seotud ELi ametnike seast kostab kartust, et neil ei ole Venemaalt suuri summasid saavate uudiste- ja meelelahutuskanalite kõrval võimalustki – Russia Today ja Sputnik News levivad ka Venemaa piiridest kaugel eemal ja spetsiaalsed meeskonnad külvavad Kremli ideid sotsiaalmeedias ning kommentaariumites. «Venemaa propagandale sarnaste meetoditega vastamine ei oleks efektiivne ja ei ole ka saavutatav,» kommenteeris Reutersile üks tundmatuks jääda sooviv ametnik.
Lauristin ütles, et sageli kostev arvamus, nagu Vene propaganda vastu ei saakski midagi teha, on talle vastuvõetamatu. Ta meenutas, et Nõukogude Liidus oli propaganda veel palju totaalsem, ent leidus palju inimesi, kes janunesid teistsuguse info järele. «Meile on selline propaganda väga tuttav. Sellepärast on väga kummaline, et seni on seda täiesti takistamatult teha lastud ja unustatud ära, et ka Venemaal on teistsugust infot vaja,» rääkis ta. «Meie kohus on anda infot sellest, mida kujutab endast Euroopa Liit ja milline on meie elu siin. Pakkuda teistsugust infot neile, kes vajavad tuge.»
Cepuritis toonitas, et ELi võitlus ei saa olema kindlasti vaid uudiste ja paeluvate lugude kirjutamine, samuti ei saa see piirduda euroliidu liikmesriikide ja Venemaaga – unustada ei tohi teisigi riike. Sealjuures on oluline toetada vaba meedia arengut idapartnerlusriikides.
Euroopa Liidu rahastatav Euroopa demokraatia sihtkapital (EED), mis tegeleb demokraatlike väärtuste arendamisega naaberriikides, esitab oma ettepanekud meedia teemadel mais Lätis toimuval tippkohtumisel. EED direktori Jerzy Pomianowski sõnul on üheks võimaluseks Venemaaga piirnevate riikide olemasoleva venekeelse meedia koostöö arendamine, et luua üheskoos sisu, mis suudaks paremini võistelda Moskva rahastatud kanalitega.