Igor Taro Ukraina päevik: 26.04

FOTO: mil.gov.ua

Rutiinseks muutunud tulevahetuste ja relvarahu rikkumiste taustal on Ida-Ukrainas toimumas huvitavad rindejoonelt eemal. Venemaa poolt võib täheldada intensiivset valmistumist sõja jätkumiseks ja suvekampaaniaks, Ukraina sügavuses lõppesid just suurejoonelised õppused.

Kõigepealt kaks sõna igapäevastest asjadest. Nendega väga suuri muutusi pole ja kaks peamist tulipunkti on ikkagi Širokino ja selle ümbrus Mariupolist ida pool ja Donetski lennujaama piirkond Donetskist põhjas ja edelas. Terroristid on jõudnud tagasi suurima kaliibri – 152-mm suurtükkide – kasutuseni.

Nädala lõikes on olnud tuletegevuse intensiivistumist. Positsioonisõda küll ja aktiivset rindejoone liikumist pole, aga ohvreid nõuab ta ikkagi. Širokinos sai ukrainlaste poole peal näiteks üks võitleja raskelt haavata ja suri teel haiglasse, veel seitse haavatut olid kergemate vigastustega.

Nii et sõda pole sugugi «pausile pandud», nagu relvarahu tingimustest võiks arvata. Lihtsalt on see muutunud rutiinseks, harjumuspäraseks ning oma igapäevamurede kõrval meile ka ehk vähem huvitavaks.

Iseenesest ei tee sa sellisel maskeerunud tüübil ka eriti vahet, sest suur osa kannab mingit mitteametlikku vormi. Küll reedab nende kohalolu etniline kuuluvus, asiaatlikud näojooned, mis ei ole kohalikele omased.

OSCE rõhutab seda, et Širokino suunal neid Venemaa poolt relvastatud ja juhitud üksuste alasid vaatlema ei lasta. Luganski oblastis on nad käinud vene tehnikat uurimas ja see seisab Minski kokkulepete mõistes keelatud vööndis – suurtükid ja tankid pole kokkulepitud kaugusele liigutatud. Ja see on kõik niisuguses olustikud, kus terroristide kõneisik lubab vallutada kogu Donetski oblasti, kui Ukraina ei tunnusta okupeeritud alade iseseisvust.

Teisalt nad muidugi nõuavad, et Ukraina maksaks need «iseseisvad» alad täies mahus kinni – alustades energiatarnetest ja lõpetades sotsiaaltoetustega.

Viimastel päevadel nii Avdiivka kui Širokino piirkondades oli ukrainlaste pihta lastud tankitõrjekompleksist Kornet, mis on venelaste uuem riist. Tööpõhimõtte ja näitajate poolest analoogne ukrainlste Stugna’le, mille rakett on juhitav laserkiire abil. Kornet on 1998. a. väljalase ja Ukraina armee relvastuses puudub. Tõenäoliselt ei saa sellist kõrgtehnoloogilist asjakest poest ega turult osta, nii et venelaste roll selles konfliktis leiab iga päev taas kinnitust.

Milliste jõududega siis «rahvavabariigid» hetkel opereerivad. Ukraina allikate väitel on nende käsutuses ca. 32 000 võitlejat, kes jagunevad kolme gruppi: 1. väiksem grupp on kohalikke separatiste, 2. vabatahtlikud Venemaalt, 3. kohalikeks ja vabatahtlikeks maskeerunud vene sõjaväelased. Neid vene sõjaväelasi, kes 3. gruppi kuuluvad on Ukraina territooriumi loendatud ca 9000. Need ei figureeri hetkel eesliinil. Sellest ilmselt ka teatud piirangud OSCE vaatlusmissioonile, keda ei lasta igale poole. Iseenesest ei tee sa sellisel maskeerunud tüübil ka eriti vahet, sest suur osa kannab mingit mitteametlikku vormi. Küll reedab nende kohalolu etniline kuuluvus, asiaatlikud näojooned, mis ei ole kohalikele omased.

Ukraina piiride taha, nende vahetus läheduses passib veel ca 55 000 reservi. Need on juba tavalised üksused Rostovi ja Belgorodi oblastis «õppustel», keda on võimalik vajadusel rakendada kiirelt, kui Ukraina armee peaks edukalt tegutsema hakkama. Mõned ohumärgid seoses sellega: umbes nädala eest saabus Millerovo lennuväljale suurem grupp sõjaväelasi Venemaa sügavustest, transpordilennukitega. Mingil põhjusel oli kiire nende kohale toimetamisega.

Millerovo asub Luganskist kirdest, Venemaa territooriumil ja umbes 20 km piirist, nii et Ukrainale ilmselt lähim sõjaväelennuväli. Arvata on, et seda kasutatakse okupeeritud Luganski oblasti logistikas.

Poisid teevad ikkagi ohtralt selfie-sid sotsiaalmeediasse, kus on geo-tag peal, nii et muudavad Ukraina luure töö tunduvalt lihtsamaks. Paljudel on varasemaid fotosid aastatagusest Krimmi «komandeeringust» ja okupatsiooni-medalist. Kuna nad on saabunud ilma tehnikata, siis tehnika liikus võib-olla raudteed pidi. Võimalik, et tehnika on ka eelpaigutatud. Kogu nn relvarahu perioodil tegeles Vene pool just sellega.

Sel ajal kui NATO alles arutab tehnika ja varustuse eelpaigutamist Balti riikidesse, Moskva tegeleb sellega aktiivselt Ida-Ukrainas. Äsja lõppenud Lennart Meri konverentsil mainis selle teema ära ka Putini eksnõunik Andrei Illarionov. Tema arvates polnud Debaltseve raudteesõlme vallutamine kohaliku tähtsusega operatsioon ning sinna saabunud relvastuse hulka ning terroristide retoorikat arvestades – tõenäoliselt nii ongi.

Hetkeseisuga on loendatud, et viimastel kuudel on soomustehnika ning suurtükkide arvukus okupeeritud alal suurenenud umbes poole võrra. Ilmselgelt ei vea nad seda sinna selleks, et vanametalli kokkuostu viia. Vanametalli kokkuostu viiakse hetkel aktiivselt okupeeritud linnade tööstusettevõtete sisustust – Sverdlovskis, Pervomaiskis jt. linnades käib aktiivne relakatega metalli lahtivõtmine kõikjalt, kus võimalik.

Teisel poole rindejoont Ukraina sügavustes leiavad aset vastupidised protsessid. Seal on endise lausvarastamise asemel märgata tõsist tööd kaitseväe arendamisel. Mainisin juba suurejoonelist õppust – see on neil 10 aasta suurim. Kolme brigaadi üksused osalesid, lisaks õhuvägi. Merevägi olla ainult puudu olnud, aga stepitingimustes on see keeruline.

Kirjeldavad teineteisest sõltumatud allikad – üksuste, vabatahtlike ja mobiliseeritute tase on hoopis teine tera, kui aasta tagasi. Värskelt mobiliseeritud tankistid suudavad juba kolmandal päeval sihtmärke käigu pealt tabada. Lendurid on õppinud madalalt jalaväe manöövrit toetama. Peamiselt harjutati jõgede forsseerimist – nende ületamist soomusmasinatel, pontoonsildade rajamist. Pioneeriüksused olid samuti kaasatud.

Nagu ma varasematest rindejoont kirjeldavates ülevaadetes olen märkinud, siis mitmes kohas jookseb see piki looduslikku takistust, milleks on tavapäraselt jõgi – on ta siis Põhja-Donets Luganski oblastis või Kalmius Donetskist lõuna pool. Nii et igal juhul perspektiivis kasulik oskus. väiksemaid jõgesid on ka okupeeritud alal hulga ja läinud suvel tekkisid ülekäigukohtade nappuse tõttu ka tõsised logistilised probleemid piiriäärsetel üksustel.

Tagasi üles