Edward Lucase kolumn: Kremli jaoks liigub aeg tagurpidi

Pildil kirjutab Vene välisminister Molotov alla Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollidega jagasid kaks suurriiki 1939. aastal Euroopa omavahel huvisfäärideks. Foto: SCANPIX

Postimees vahendab tuntud Briti ajakirjaniku ning raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autori Edward Lucase iganädalast kolumni uudisteagentuurile BNS.

Vladimir Putin kaitses hiljuti Molotovi-Ribbentropi pakti ning Kesk- ja Ida-Euroopa sõjajärgset allutamist Stalini poolt. Nüüd lasi Vene peamine riiklik telekanal eetrisse dokumentaalfilmi Varssavi pakti ajaloost, kus teiste pentsikuste seas õigustatakse Nõukogude Liidu juhitud sissetungi Tšehhoslovakiasse 1968. aastal ning sõjaseisukorra kehtestamist Poolas 1981. aastal.

Need ei ole isoleeritud vahejuhtumid. Kurikuulsat salalepet, mis jättis Läänemere ja Musta mere vahel asuvad riigid hakklihamasina ette ja andis Hitleri massimõrvaritele ligipääsu Euroopa juutide suurematele kogukondadele, nimetas Vene kultuuriminister Vladimir Medinski «Stalini diplomaatia kolossaalseks saavutuseks».

Venemaa on liikunud ähmastamise, whataboutism´i ja paranoilise rahvusluse seguna Nõukogude kuritegude ignoreerimiselt nende tähistamisele.

Raskustega meenub, et härra Putin osales 2008. aastal Praha kevade ja 2006. aastal Ungari ülestõusu mälestusüritustel. Samuti mõistis ta Teise maailmasõja puhkemise 70. aastapäeval Poolat külastades hukka Hitleri-Stalini pakti.

Enam mitte. Vene ametlik ajalookäsitlus on tagasi pöördumas Brežnevi ajastusse, mil propagandistid kujutasid Nõukogude Liitu rahumeelse jõuna, mis tegutses vastumeelselt imperialistlike sõjaõhutajate mahhinatsioonide ärahoidmise nimel.

Muutus on sedavõrd vapustav, et võib jätta kõrvalseisjad sõnatuks. Mida peaksime me tegema, kui suur tuumariik kuulutab, et must on valge, Maa on lame ning Praha kevad oli fašistlik vandenõu, mida kasutas ära NATO? Oht peitub selles, et me kehitame õlgu, avaldame sümboolset protesti ja püüame seda mitte liiga tõsiselt võtta. See on sama naeruväärne kui sukeldumisretk, mille käigus president «leiab» kaks iidset savinõud, mis on vahetult enne seda muuseumist sobivale kohale asetatud.

Me peaksime end kokku võtma. Olukord muutub veelgi halvemaks. Võtke näiteks 20 000 vangistatud Poola ohvitseri massimõrv Katõnis ja teistes paikades, mille pani toime Nõukogude Liit ja asetas selle eest seejärel süü sakslastele. Mind ei üllataks, kui Vene meedia alustaks selle kuriteoga seonduva esitamist vanadesse valedesse mähituna. Küüditamisi Balti riikidest, Poolast ja Lääne-Ukrainast on võimalik kõrvale heita kui liialdusi või õigustada väitega, et kannatanud olid fašistide kollaborandid.

Asi ei ole õpikutes. Kaalul on tulevik. Ajaloovaled kujutavad endast otsest ohtu Venemaa naaberriikidele. Kui Nõukogude Liit tegi 70 aastat tagasi Soomet, Balti riike ja Poolat ennetavatel strateegilistel põhjustel rünnates õigesti, võib Venemaa kasutada praegu samasuguseks käitumiseks sarnaseid argumente.

Tagajärjed on kohutavad ka Venemaa siseselt. Putini propaganda ülistab Stalinit seni vaid sõjaaegse juhi ja strateegina. Kella tuleb tagasi keerata veel õige pisut, et vuntsidega jätist hakatakse kiitma ka jõulise juhtimise eest 1930. aastatel. Suurt Terrorit, millega isegi Brežnevi-aegsetel propagandistidel oli raske toime tulla, hakatakse rehabiliteerima suure eduna: tööpõlgurite ja kahjurite karm kohtlemine, mõistagi tõsiste vigade, ent heade tulemustega.

Lääne tegevus Kremli ajaloovalede ja selle kuritarvituste kummutamisel ja paljastamisel on oluline, ent sel on väike mõju mentaliteedile, mis on hangunud režiimi hüsteerilise rõhutamise tõttu, et maailm on nõuks võtnud riigi hävitada. Kasulikum on luua turvalised ja vabad paigad, kus venelased saavad põhjalikult õppida, õpetada ja uurida ajalugu. Selles, et nad eksivad, saavad venelasi kõige paremini veenda teised venelased, kel on õigus.