Uus «külm sõda»: Shell'i plaanid Arktikas naftat puurida on tekitanud vastuseisu

Shell'i naftapuurplatvorm Polar Pioneer Foto: SCANPIX

Shell'i uus naftapuurimisprojekt Arktikas võib paisata õhku üle 150 miljardi tonni süsihappegaasi, tekitades vastuseisu piirkonna elanikes ja keskkonnaaktivistides.

Kliima soojenemise tagajärjel on naftafirmadel juurdepääs arktilistele aladele, kus jäise maapinna all peituvad tohutud gaasi- ja naftavarud. Arktika on vaidlusaluste piiridega ala, mille potentsiaalne majanduslik väärtus on võimeline kohale meelitama nii konkureerivaid naftafirmasid kui ka suurriikide kisklemist.

USA põhjapoolseim linn Barrow, kus paikneb ka kliimauurimisjaam, asub vähem kui 2000 km kaugusel põhjapoolusest ning on uue naftapuurimisplaani elluviimise korral projekti «epitsentriks». 1825. aastal Briti admirali järgi nimetatud linnake on koduks umbes 4500-le inimesele.

Shell'i, hargmaise Hollandi-Briti naftakompanii, plaanid tuua piirkond maailma energeetikamajanduse suurele kaardile on paljudes kohalikes tuska tekitanud. Rosemary Ahtuangaruak, kohalik keskkonnaaktivist ja endine linnapea, kahtleb energiahiiu võimekuses jäistes kliimatingimustes tootmise tagajärjel tekkivat saastet likvideerida. Tema sõnul peab kohaliku looduse tasakaalu säilitama, kuna kohalike toidus sõltub loomade migratsiooni stabiilsusest.

Kuigi välismaalased kipuvad arvama, et sealsetes arktilistes piirkondades pole naftat varem puuritud, kinnitab Atuangaruak, et on isiklikult nafta puurimisega lähedalt kokku puutunud. Terviseprobleemid nagu vähk, keemiaga kokkupuutest tekkinud mured ja isegi enesetapud on olnud naftapuurimispiirkondades sagedased.

Shell'i huviala on geograafiliselt veel võrdlemisi väike, kuid Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistuse sõnul võib Arktikas laiemalt leiduda 412 miljardit gallonit naftat. 30% maailma avastamata gaasivarudest ning 13% naftavarudest võivad peituda Arktika maapõues, leiab Geoloogiateenistus.

Shell'i praegu kavandatava projekti õnnestumine võib põhjustada tõelise musta kulla palaviku. USA-le kuuluvatel põhjaaladel peaks arktilisest naftast kuuluma 32,6%, Venemaale 29,2%, Taanile 14,2%, Kanadale 11,1% ja Norrale 4,7%.

Naftahinna suur langus 102 eurot barrel pealt 58 eurot barrel peale  on suurejoonelistele puurimisprojektidele päitsed peale pannud, kuid potentsiaalne majanduslik kasu on meelitanud Shell'i Arktikas juba miljardeid kulutama. Seni pole neid edu veel saatnud.

Poola instituudi PISM hinnangul paigutab Venemaa Põhja-Jäämere saarestikele oma sõjaväeüksusi. Ukraina kriis on pannud Venemaa veelgi  aktiivsemalt arktilisi alasid haarama. 2007. aastal paigutasid venelased põhjapooluse vetes merepõhja riigilipu, mis tekitas suurt rahvusvahelist vastukaja

Kuigi Venemaa tegevus arktiliste alade maadehaaramisel on senini olnud kõige agressiivsem, on kõik ümbritsevad riigid ÜRO mereõiguse konventsiooni piires maadehaaramisega tegelenud.

Inuittide Pooluselähedane Nõukogu(ICC), mis ühendab pea 160 000-t põliselanikku Alaskast Venemaani, on naftapuurimise osas eriti skeptiline. George Edwardson, kohalik inuittide kultuuri aktivist, süüdistab Shell'i suisa ebaseaduslikus kaevandusõiguste omastamises. Kohalikke elanikke toetavad ka vaalapüüdjad.

Kuid mitte kõik pole Arktika võimaliku tööstusliku pöörde vastu, sest kahtlemata pumpab see kohalikku pisikesse majandusse suuri ressursse. Barrow linnakese elanikud on jagunud puurimise toetajateks ja vastasteks.

Ben van Beurden'i, Shell'i tegevjuhi, sõnul ei alustaks ta puurimist Arktikas enne selle ohutuses veendumist. Tema sõnul on ohutu puurimine võimalik, vastaste argumendid on hollandlase sõnul liigselt emotsioonidel mängivad.