Šenderovitš: kuidas hoida püssi tuumaplahvatuse korral

Viktor Šenderovitš Foto: SCANPIX

Vaatamata Kremli juhtide vastupidistele väidetele ei kujuta lääneriigid Venemaale sõjalist ohtu, kui Venemaa ise neid esimesena ei ründa, kirjutab Vene kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš veebiväljaandele Ježednevnõi Žurnal.

Kaitseministeerium teatas Moskva õhukaitse tugevdamisest: taeva kaitsele asuvad veel kaks raadiolokatsioonijaama!

Suurepärane uudis kaitsetööstuse tehasele, kellelt need jaamad tellitakse.

Aga selle uudise headuse koha pealt iseenda ja teiste Moskva elanike suhtes - pead ei anna. Ja isegi, peaagu kindlalt, võin kinnitada, et vastavalt Moskva õhukaitse edasise tugevdamise määrale, on soovitav asuda pealinnast proportsionaalselt kaugemal...

Sest - liigutagem veidi ajusid, mis on järgi jäänud pärast programmi Vremja vaatamist - kes ja mis tingimustel võib anda õhulöögi Moskvale? Tuumariigi pealinnale - kusjuures sellise tuumariigi, mis on võimeline maakera N-kordades põrmustama.

Vastus lööb teid oma lihtsuses pahviks: ei keegi.

Täpsustame: esimesena - ei keegi.

Noh, ainult kui ette kujutada, et meie potentsiaalse vastase relvaarsenali ligi pääseb suitsidaalselt meelestatud maniakk.

Ent, nagu kiuste, on meie potentsiaalne vastane korraldatud sellisel kavalal moel, et ükski eraldiseisev maniakk lihtsalt pole võimeline midagi tegema sõjalisel suunal.

See pole teile mingi Lõuna-Osseetia anneksioon, millest seaduseandjad said ajalehe-vahendusel teada. Seal pole teile siin. Moskvale õhulöögi andmiseks on tarvis, et ühtse enesetapjaliku sööstuga pööraks korraga peast segi viissada kongresmeni ja USA tippjuhti, ning takkapihta põruksid nende partnerid NATOs.

Või jutt ei käi NATOst? Aga kellest siis? Sõjasaladus?

Ärgem mängigem lolli.

Moskvat - Venemaad - võib ähvardada vaid VASTUlöök.

Ja Kreml, oma uusimas sõjauimas, lähendab justnimelt sellise sündmustekäigu võimalikkust. Kõik need USA laevadest ülelennud ja muud mängud sõjalis-õhujõulistel närvidel on, muidugi, Ostankino laborantide rõõmuks suur tugi putinlikule reitingule. Ent kui läheb reaalseks meie mehhaniseeritud Šoigu võrdlemiseks NATO bloki võimalustega, ei saa kellelegi 86 protsendist hulludest vähe olema.

On seda siis vaja tõestada?

Ja kui on vaja - kas tingimata praktikas? Või siiski äkki pingutame kollektiivse aju jäänuseid?

Minu kaugest noorusest, mis möödus eelmise, brežnevliku hulluse ajal, meenub asjakohane anekdoot sõjaliseõpetaja küsimuse - kuidas hoida püssi õigesti tuumaplahvatuse korral? - kohta. Vastus kõlas tol ajal julgustavalt: püssi tuleb hoida tuumaplahvatuse korral relvasuu kõrvale suunatult, et lahustuv metall ei tilguks kroonusaabastele!

Niisiis, mingid raadiolokatsioonijaamad ei päästa Moskvat, kui juhtub see, mille poole rühib kogu maailma vastu täispangale minev (osaliselt juba tahtmatult) Putin.

Ja mingeid jaamu ei lähe vaja, kui peatada see hullumeelsus.

Ainus surmav oht Venemaale täna on - omaenda peast põrunud administratsioon.