Konservatiive eristab parempopulistidest see, et nad ei ütle «ei» valimatult kõigile tulla soovivatele välismaalastele, vaid on valmis tõelisi hädalisi aitama, ütles Euroopa Rahvaerakonna (EPP) europarlamendi fraktsiooni juht ja Angela Merkeli parteikaaslane Manfred Weber intervjuus Postimehele.
Samas, kui Weberi juhitav europarlamendi grupp avaldas sel nädalal toetust Euroopa Komisjoni solidaarsuspaketile pagulaste osas, pole samal seisukohal nii mõnegi Euroopa riigi valitsuses olevad EPP liikmeserakond. Nende seas muuseas oma seisukohta väga värvikalt väljendanud Ungari peaminister Viktor Orban.
Kuidas läks teie äsjalõppenud kohtumine oma Eesti liikmeserakonna IRLi esindajate Tunne Kelami ja Margus Tsahknaga (intervjuu on tehtud kolmapäeva õhtul europarlamendis), jõudsite te pagulasküsimuses ühisosani?
Noh, me arutasime seda küsimust, rääkisime väljakutsetest. Meile EPP perekonnana on alguspunkt see, et me näeme ELi naabruses rohkelt kriisipiirkondi: Ukraina, Süüria, Põhja-Aafrika jne. Me peame olema neist teadlikud, me ei saa Euroopat isoleerida. Kui tuleb keegi näiteks kodusõja olukorrast, siis Euroopa peab olema koht, kuhu ta saab põgeneda.
Balkanimaadest on meil terve grupp inimesi, kes tulevad Saksamaale iga talv. Nad jäävad kuni varjupaigamenetlus mõne kuuga lõpuni viiakse. Seejärel lähevad nad suveks vabatahtlikult koju ning novembris tulevad tagasi Saksamaale ja alustavad taas varjupaigaprotseduuriga.
See on meie erinevus populistidest ja äärmuslastest, kes on vastu kõigile välismaalastele, ei tee neil vahet. EPP palub eurooplastelt, et nad aitaksid inimesi, kes vajavad meie abi.
Samas on meile ka täiesti teada, et kahele kolmandikule mullu ELilt varjupaika palunud migrantidest öeldi ära. Neil polnud mingit põhjust siia jääda. Selles osas on EPP täiesti vankumatu, et nemad tuleb saata koju – Aafrikasse ja mujale, kust nad tulevad. Me peame hoidma ranget joont ning olema selgesõnalised selles, et me ei aktsepteeri ELi humanitaarse lähenemise kuritarvitamist.
Kui te vaatate kasvõi EPP fraktsiooni liikmeid europarlamendis, siis kui paljud neist jagavad teie vaateid selles küsimuses?
Alustaksin ma sellest, et EPP grupp on ühtne seisukohas, et praegune nn Dublini süsteem pagulaste osas ilmselgelt enam ei toimi. Me näeme seda praegustest arengutest nii Ungaris, Itaalias kui Itaalia-Prantsusmaa piiril.
Me ei ole populistid, me oleme vastutavad hea lõpptulemuse eest, me peame rääkima alternatiividest. Solidaarsusmehhanism on üks tervest reast võimalustest. Solidaarsusmehhanismi poolt on EPP sees kahe kolmandiku suurune toetajate enamus. Samas ei tähenda mehhanism seda, et me ei tunnusta erinevaid probleeme.
Me palume esiteks, et seda käsitletaks üle-Euroopalise väljakutsena. Kas Ukraina on vaid Poola või Eesti väljakutse? Ei, kõik nõustuvad, et see on väljakutse kogu ELile. Migratsiooniga on sama lugu: see pole ainult Itaalia väljakutse, see on ELi väljakutse. Kui me tunnistame, et see on ELi probleem, peame me istuma kokku ja otsima vastuseid.
Mina soovitaksin alustada debatti rändevoogudest. See võiks olla algus suure väljakutsega tegelemiseks. 60 miljonit inimest üle maailma otsib uut kohta. Me peaksime sellele lahenduse otsimist alustama konstruktiivselt. See on mu ainus palve. Ma ei ütle «jah» Komisjoni ettepanekule, ma ootan vaid konstruktiivset lähenemist. Lihtsa «ei»-ga vastust ei leia.
Kas te usute, et Jean-Claude Juncker, Donald Tusk ja Federica Mogherini suudavad täna õhtul liikmesmaade peaministreid ja valitsusjuhte veenda Komisjoni pakutud plaani headuses ja leida kompromissi?
Selle kohtumise tulemust ma ennustada ei oska. Aga ma vaatan viimase kuu aja arenguid. Selle aasta alguses oli suurele osale eurooplastest mõeldamatu see, mida me näeme täna, et Saksa ja Briti laevad osalevad Vahemerel päästemissioonidel. Veel hiljuti tundus see võimatuna. Täna on seal rohkelt ELi maade aluseid. Šokk sellest, kuidas tuhanded inimesed Vahemerel surid, tõstis riigijuhtide teadlikkust, et me peame rohkem tegema.
Teiseks on Komisjoni ettepanek palju laiem kui sisesolidaarsus. Sel nädalal kiitis välisasjade nõukogu heaks mereväeoperatsiooni Vahemerel. See tundus ka veel hiljuti võimatuna. Minu arvates tegi Mogherini veenmisel head tööd. Me võitleme seal kurjategijatega, me ei saa saata Liibüasse politseinikke, sest see on riigita piirkond. Sestap vajame me kõvemat jõudu ehk sõjalist jõudu võitlema kurjategijatega, kes teenivad tuhandeid eurosid inimeste tragöödiailt.
Ehk teatud mõttes Euroopa ju teeb ühtteist, kuigi tõenäoliselt sellest ei piisa. See annab mulle ka pisut lootust nende kõneluste osas.
Meie sotsiaaldemokraadist välisminister Frank-Walter Steinmeier alustas neid kõnelusi seisukohalt, et ei me ei saada sinna oma vägesid, ÜROs pole piisavalt toetust, pole võimalust, et me seda teeksime. Nüüd on ta aga nõus ja Saksamaa osaleb.
Kõige tähtsam on kõigepealt küsida, kas see on ELi või mõne riigi probleem? Mina ütleksin, et paljud inimesed Euroopas arvavad, et me peaksime selle osas tegema midagi Euroopa tasemel. Ja kui vastu on «jah», siis peaksime me minema debatiga konstruktiivsemaks. Laual on mitmeid häid ideid, kuidas leida kompromissi, aga kõigepealt tuleb alustada konstruktiivsest debatist.
Kuidas Saksamaa kui üks sisserändajate, sealhulgas majandusmigrantide, lemmiksihtkohti toime tuleb?
Minu jaoks kõige rõõmustavam on praegu see, et Saksa ühiskonnas pole praegu kõlapinda populistlikele liikumistele. On suur tahe aidata, mida toetab see, et Saksa majandusolukord on praegu hea, inimesed tunnevad end hästi – neil on hea sissetulek ja kindlustatus, nad tahavad aidata.
Teisalt ütleksin ka, et kui numbrid kasvavad, võivad arengud võtta teise suuna. Ehk Saksamaa peab samuti tõmbama selge joone selle vahel, kes vajavad meie abi ja kes on illegaalid.
Meil on rohkelt illegaale, näiteks Balkanimaadest – Serbiast, Montenegrost. Minu jaoks isiklikult on võimatu, et me saame pagulastaotlusi Serbiast, kellega EL peab laienemiskõnelusi. Nad paluvad asüüli, me alustame varjupaigamenetlust, see läheb meile kõvasti maksma, sest meie Saksamaal teeme asju korralikult, neile tagatakse hea sotsiaalne olukord selle protseduuri vältel. Lõpuks võetakse null protsenti neist vastu. Kõik teavad lõpptulemust, aga me sellegipoolest teeme neid protseduure.
Balkanimaadest on meil terve grupp inimesi, kes tulevad Saksamaale iga talv. Nad jäävad kuni varjupaigamenetlus mõne kuuga lõpuni viiakse. Seejärel lähevad nad suveks vabatahtlikult koju ning novembris tulevad tagasi Saksamaale ja alustavad taas varjupaigaprotseduuriga.
EPP seisukoht on see, et varjupaigataotlejaid toetatakse vaid siis, kui me suudame piisavalt võidelda süsteemi kuritarvitamisega. Mina süüdistaksin vasakpoolseid selles, et nemad peavad silmas vaid avatud lähenemist pagulaste aitamisele, aga keegi peab tegema ka rasket tööd, mis tähendab piiride kaitsmist ja illegaalide tagasisaatmist. See pole populaarne, aga seda tuleb ka teha.