Lucas: Venemaa suhtes läheb soovmõtlemise asemel vaja sünget realismi

Edward Lucas Foto: Liis Treimann

Minu raport mõttekojale Center for European Policy Analysis (CEPA) on tekitanud elavat vastukaja. Väidan selles, et Poola, Balti riigid ja Põhjamaad (NBP9) peavad oma julgeoleku- ja kaitsepoliitika ühise Venemaa ohu tõttu ümber hindama. Nad peaksid lõpetama närvitsemise selle üle, kes on ja kes ei ole NATO-s ning koondama ressursid ja julgeolekualase mõtlemise regionaalsele tasandile. USA on ainus riik, kes suudab selle teoks teha, mistõttu on vajalik riigi juhtroll. Mida enam aitavad Ühendriigid kindlustada Euroopa julgeoleku toimimist, seda vähem peab riik kandma selle lõpliku garandi koormat.

Kriitikud on esitanud vastuargumente täishäälel. Lihtsaim vastuväide on öelda, et ma olen sõjatööstuskompleksi sõjaõhutajast ripats, kes teeb Venemaast kolli valijate hirmutamiseks ja poliitikute suunamiseks ostma kalleid relvasüsteeme. Tegelikult on Venemaa valijate hirmutamisel niigi päris edukas agressiivsetel stsenaariumitel põhinevate äkkõppuste, kiire taasrelvastumise, sõjaka retoorika, propagandasõja ja sõjalennukite hoolimatute lendudega.

Kui Venemaa ei oleks niiviisi käitunud, oleks Läänemere julgeolekuolukord endiselt võrreldav 2006. aastaga. Puuduksid NATO plaanid Baltimaade tugevdamiseks ja kaitsmiseks, alliansi baasid ja varustus neis riikides, ei toimuks mingeid NATO õppusi. Soomes ja Rootsis valitseks kõigil tasanditel NATO-skeptilised meeleolud, kõigil regiooni riikidel oleksid rahuvalvele ja välisoperatsioonidele keskenduvad relvajõud ja madalad kaitse-eelarved.

Sellise kriitika keerukama versiooni esindajad väidavad, et Vene sõjavägi ei kujuta endast ohtu, vaid sõda Ukrainas on selle välja kurnanud või täiesti laostanud. Moodsaid relvi, millest on palju räägitud ja mis annaksid Kremlile «eskalatsiooniredelil üleoleku» ehk võime Läänemere piirkonnas panuseid tõsta ja NATOt hirmutada, ei ole kas toodetud, need ei tööta või tooksid kaasa Lääne hävitavad vastumeetmed. Sõja hind ja sanktsioonid on Vene majanduse halvanud. Venemaa rikastel ja mõjuvõimsatel on Putinist kõrini: tema režiim on lagunemas. Venemaa võib iga hetk kaosesse langeda.

Venemaa ei ole võitmas mitte oma tugevuse tõttu. Ta on nõrk, aga tal on tugev tahtejõud, mis Läänel puudub. Venemaa juhtkond on valmis riske võtma, taluma majanduslikku kitsikust ja valetama jultunult oma tegevuse kohta.

Võib-olla. Pessimistid on ennustanud Venemaa lagunemist ekslikult alates 1990. aastatest. Venemaa ei ole võitmas mitte oma tugevuse tõttu. Ta on nõrk, aga tal on tugev tahtejõud, mis Läänel puudub. Venemaa juhtkond on valmis riske võtma, taluma majanduslikku kitsikust ja valetama jultunult oma tegevuse kohta. Samuti käitub see üha hulljulgemalt. Praegu läheb vaja sünget realismi, mitte soovmõtlemist. Enamgi veel, kui Putin peakski võimult lahkuma, on tema järeltulija tõenäoliselt veel halvem. Lagunev Venemaa tooks kaasa rohkem (ehkki teistsuguseid) julgeolekumuresid.

Veel üks vastuargument on, et raport on ajale jalgu jäänud: muutus on juba teel. Näiteks Rootsi ja Soome osalemine juuni algul NATO õppusel BALTOPS, mis hõlmas 17 riiki ja dessandi harjutamist Rootsi rannikul. Selliseid õppusi korraldati varem harva, nüüd on neid rohkelt. Kaitsekulutused tõusevad. Me peaksime neid edusamme tunnustama, mitte kurtma nende poolikuse üle.

Minu vastus sellele on, et ei ole võimalik süüa lubadusi. Me alustame häbiväärse puudulikkuse tasemelt, mis on (mõnedes riikides) kaks aastakümmet kestnud enesega rahulolu, arguse ja illusioonide tagajärg. Patukahetsejad on teretulnud, ent me peame hindama oma jõupingutusi vajamineva järgi. Selle mõõdupuu järgi on jõupingutused endiselt ebapiisavad. Minu hinnangul lüngad regiooni kaitstuses vähenemise asemel suurenevad.

Viimasena kritiseeritakse raporti ebarealistlikkust. NBP9 riikidel puudub ühine julgeolekukultuur ja lähitulevikus ei ole selle tekkimist oodata. Eriti Poola on (oma naaberriikide silmis) regionaalsetesse struktuuridesse lõimimiseks liiga suur, tõrjuv ja võõrapärane. Võimalik. Kui nii, siis oleme me hukule määratud. Aga vähemalt proovime.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.

Lucase kolumn ilmub BNSis igal esmaspäeval, meediaklientidel on selle avaldamise õigus sarnaselt uudistega. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNSi seisukohti.