Vene blogija sõnul oli Narva-taguse ja Petserimaa liitmine Vene koosseisu põhiseadusvastane

Meeleavaldus

FOTO: Kristjan Teedema

Vene blogija Juri Nurejevi sõnul oli Eesti Narva-taguse ja Petserimaa liitmine Vene territooriumiga 1946. aastal nii nagu Krimmi andmine Ukrainale põhiseadusvastane.

Postimees avaldab Vene uudisteportaalis siapress.ru avaldatud arvamusloo täiesmahus:

Vene peaprokuratuur peab 1946. aasta otsust anda osa praegusest Pihkva oblastist Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist (ENSV) Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi (VNFSV) koosseisu nõukogude põhiseaduse vastaseks.

See ei ole nali, vaid kõigest loogiline järeldus viimasel ajal hoogustunud riiklikust kampaaniast nõukogude seadusandluse revideerimiseks.

Esimene märk sellest oli Vene peaprokuröri hiljutine otsus kuulutada ebaseaduslikuks Krimmi andmine Ukraina NSV-le (UNSV).

Ja ärge vaielge vastu! Raudkindlalt.

Uurinud nõukogude seadusi ja põhiseadust, jõudis Vene peaprokurör sensatsioonilisele avastusele – NSVL-i ja liiduvabariikide ülemnõukogu presiidiumid ei olnud kõrgeimad riigivõimuorganid. Just selle pärast vastaski Vene peaprokuröri asetäitja duumasaadiku Mironovi päringule, et NSVL-i, VNFSV-i ja UNSV-i ülemnõukogude presiidiumitel ei olnud nõukogude põhiseadusele tuginedes õigus muuta liiduvabariikide territoriaalseid koosseise ja nendevahelisi piire, sest:

«1954. aastal NSLV-i ja VNFSV-i ülemnõukogude presiidiumite vastu võetud otsus anda üle VNFSV-i Krimmi regioon UNSV-i koosseisu ei olnud vastavuses VNFSV-i ja NSVL-i põhiseadusega.»

Ja asi ei ole selles, et kogu nõukogude režiim oli üles ehitatud valedele, türanniale ja seadusetusele.

Mitte selles, et Krimmi andmise UNSV-le kinnitas NSVL-i ülemnõukogu, mis Stalini aegse konstitutsiooni artikkel 14 kohaselt (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu funktsioonidesse, tema kõrgemate võimuasutuste ja riigivalitsemise asutuste näol kuuluvad: d) liiduvabariikide vaheliste piirimuutuste kinnitamine) sätestas 26. aprillil 1954. aastal järgnevat:

1) Kinnitada NSVL-i ülemnõukogu presiidiumi 19. veebruari 1954. aasta ukaas Krimmi oblasti üleandmisest VNSFV-i kooseisust UNSV-i koosseisu.

2) Teha vastavad muudatused NSVL-i põhiseaduse artiklites 22 ja 23.

Riigis puuduvad moraalsed piirangud, juubeldavaid kalleid televaatajaid vabastatakse «kimääri südametunnistusest» -  kõikidele nendele ärritavatele väikestele seikadele ei tasu täna tähelepanu pöörata.

Asi on selles, et liiga agarad ajaloo ümberkirjutamise harrastajad ei teinud endale selgeks üht pisiasja: NSVL-is loeti ülemnõukogu presiidiumit kõrgeimaks võimuorganiks, mistõttu liiduvabariikide piirimuudatused olid igati seaduslikud.

Seega, tunnistades ebaseaduslikuks Krimmi üleandmist UNSV-ile 1954. aastal, peab paratamatult tunnistama, et osa ENSV-i ja Läti NSV-i territooriumist läks ebaseaduslikult 1944. aastal VNFSV-i koosseisu.

On ju jällegi tegemist NSVL-i ülemnõukogu presiidiumi (ei olnud ju see kõrgeim NSVL-i võimuorgan) ukaasiga, mis võeti vastu 23. augustil 1944. aastal!   

Pihkva regiooni moodustamine VNFSV-i kooseisus ei olnud vastavuses VNFSV-i ja NSVL-i põhiseadusega.

Läti ja Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumid ei saanud taotleda nende maa-alade VNFSV-i koosseisu lülitamise ukaasi.

VNFSV-i ülemnõukogu presiidiumil ei olnud õigust nendel alustel võtta vastu ukaas piiri kinnitamise kohta VNFSV-i ja ENSV-i vahel 27.08.1946, sest neil ei olnud seaduslikku alust muuta territoriaalseid koosseise ja muuta liiduvabariikide vahel piire.

Kuidas see kõik lõpeb, kui riiki on üle võtnud halastamatu võitlus terve mõistusega, ei ole teada. Kõigest eelmine nädal saime teada õigeusklike rünnakust raadio Hõbe Vihma aastapäevakontserdil.

Samuti ootamatust teravast vastulöögist Vene välisministeeriumilt vastusena ettepanekule luua rahvusvaheline tribunal Malaisia Boeingu rünnakus kahtlustatavate jaoks ning Vene kaitseministeeriumi ettepanekust alustada ülikoolides võitlust «värviliste revolutsioonide» vastu.

Ja Vladimir Putini avaldusest «ootamatu kaela sadanud suurest jamast» (Putini väljend relvastatud konfliktist Ida-Ukrainas - toim).

Eriti rahul olen uudisega, et partei ja valitsuse poliitikat toetab juba – «enneolematult!» –  89 protsenti venelastest.

Ainult et kõik need kõrgete ametnike rahmeldavad liigutused, kõik need silmipimestavad taevasse küündivad protsendid ei ole küünemustagi väärt, tuginedes asja olule, et Putini stabiilsuse 16. aastal,- väidetavalt Vene võimud naudivad kõrget toetust-, hakati ootamatult laiendama politsei volitusi erakorralisteks juhtumiteks.

Otsustati anda luba tulistada naisi, avada tuli rahva seas, teha lahti autosid turvakaalutluste eesmärgil tänavarahutuste ajal, otsida läbi kodanikke. Samas kui neil on relvad ja narkootikumid, siis «asitõendite puudumisel» nende isiklikke asju ja sõiduvahendeid ei tohi läbi vaadata, aga tavaliste süütute inimeste puhul, «kui on alust arvata», siis võib.

Mis kõige tähtsam! Seadusprojekt, mida kõik riigiduuma fraktsioonid toetasid, lubab politsei ametniku «usalduse presumptsiooni» oma kohustuste täitmisel ja hoida ära olukordi, kus oma kohustust täitvatele politseitöötajatele esitatakse nende töö pärast süüdistus. Seda kõike lubatakse, «kui nad peavad end üleval seaduskuulekalt ja juhinduvad kindlaks määratud õigusaktidest.»

Ei ole kahtlustki, et nüüd meie kiivad võitlejad - valves, meeleheitlik ja julge pilk prokuröri suunas -, kel on pinnuks nõukogude seadusandlus, vaatavad pingsalt igaks juhuks üle, et kõik tegevused oleksid aktidega kooskõlas.

Ainult et mitte kunagi ja mitte kedagi ei ole seni päästnud need «originaalsed» trikid vältimatu…. eest.

Tagasi üles