Mingite juhuste tahtel olen just tänavu järjest kokku puutunud mitme Rwanda genotsiidi kajastanud ajakirjanikuga. Kuigi möödunud on 21 aastat, seisab nähtu neil teravalt meeles.
Evelyn Kaldoja: igavene Srebrenica
12. juuli 2015, 18:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nad ei räägi surmahirmust. Vaid abitusest, kui näed, kuidas su silme all julmalt tapetakse – kõige primitiivsemate põllutööriistadega ja ka kõige väiksemaid lapsi –, ega saa sekkuda. Nad tunnistavad, et vajasid hiljem psühhiaatri abi. Aga samas usuvad nad, et ajakirjanikega polnud lugu nii hull kui ÜRO rahusõduritega. Sest kui ajakirjaniku missioon ongi toimuvat ilma sellesse sekkumata kajastada, siis sinikiivri töö on inimesi kaitsta ja selles kukuti haledalt läbi.
Belgia sõdurid võtsid 1994. aasta aprillis ühel Kigali koolistaadionil enda kaitse alla paar tuhat tutsit. Belgia valitsus aga andis sõduritele käsu ära koju tulla, misjärel hutud tapsid kõik nende kaitsealused.
Paar kuud varem oli ÜRO missiooni juht, Kanada kindral Roméo Dallaire saanud luureinfot hutude plaanist «leida tutsiprobleemile lõpplahendus». Selle ärahoidmiseks palus ta ÜRO-lt luba korraldada reide relvade konfiskeerimiseks. Loa asemel sai ta noomida mandaadi ületamise eest. Ei läinud kaua, kui Dallaire sai «mandaadi piires» pealt vaadata genotsiidi, mille tõttu ta end hiljem tappa üritas.
1993. aastal jõudis rahvusvahelisse telepilti Briti koloneli Bob Stewarti peaaegu pisaratesse ulatuv raev Ahmići küla juurest Bosnias. Siis, kui ta avastas, et umbes kilomeetri kaugusel tema baasist olid horvaadid maha löönud külatäie moslemeid. Horvaatide Kaitsenõukogu (HVO) kontrollpunktis nõuti talt sinna pääsemiseks luba ja tema röökis: «Ma ei vaja kuradi HVO luba – ma olen ÜRO! Ma ütlen teile, et see on täielik häbi. Siin on terved pered ära tapetud. Kes selle eest vastutab?» Horvaadid sõitsid lihtsalt minema.
Srebrenica oli üks kuuest ÜRO turvaalast Bosnias, kus tsiviilisikud pidanuks olema kaitstud. Kitsas ringis teati juba enne õuduste algust, et Srebrenicat ei suudeta kaitsta. Hollandi rahuvalvajaid süüdistatakse, sest nemad otseselt «loovutasid» moslemi tsiviilisikud serblastele. Leidub ka tunnistusi, mille järgi jalutasid Hollandi sõdurid, kõrvaklapid peas mööda, kui serblased vägistasid mosleminaisi. Peale mandaadi hoidis neid ohjes teadmine, et vajamineva 34 000 asemel olid riigid Bosniasse saatnud vaid 7000 sinikiivrit ning õhutoetust, mida komandör korduvalt palus, ei saa.
Tundub vale süüdistada mandaadist rangelt piiratud sõdureid või riikide viitsimisest sõltuvat ÜROd. Ja ebaõiglane närida nende maade kallal, kes teiste poolt mehitamata missioonil vähemuses lippu hoiavad. Eriti kui julgeolekunõukogusse kuulub riike, kes blokeerivad isegi 20 aasta taguse genotsiidi õige nimega nimetamist.