Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Reutersi reportaaž: üks päev Calais’ migrandilaagri elanike elus

Vaade Džunglile. FOTO: SCANPIX

Prantsuse põhjaranniku liivadüünidel asub hädapärasest kokkuklopsitud laager, mida tuntakse Džungli nime all. Sealsete asukate iga päeva kõrghetk saabub öösel, mil paljud neist üritavad hiilida merealusesse tunnelisse ja sealt juba loodetavasti edasi Suurbritanniasse parema elu poole, kirjutab Reuters.

Vähestel õnnestub see. Enamik neist peab päevast päeva elama räpasuse, haiguste ja vägivalla keskel paigas, millest on sarnaselt Itaalia Lampedusale ja Kreeka Lesbosele kujunenud viimane Euroopa migratsiooniettevõtmiste läbikukkumise sümbol.   

FOTO: William Abenhaim/SIPA/William Abenhaim/SIPA

Möödunud nädalal käisid Reutersi ajakirjanikud laagris kohapeal, et näidata lugejatele, milline elu seal käib.

6.00 Päike tõuseb ja laagrisse naasevad need, kellel pole öösel õnnestunud Suurbritanniasse põgeneda. Mõned tulevad jalgsi, teised prügimägedelt leitud jalgratastel.

Koiduga koos pettunult laagrisse tagasi. Fotod: Scanpix FOTO: PASCAL ROSSIGNOL/REUTERS

Migrantide uus taktika on üritada laagrist kaheksa kilomeetri kaugusel asuvasse tunnelisse läbi piirete tungida ühest küljest kõik korraga.  Möödunud nädalal sündis seetõttu ka midagi uue rekordi sarnast, kui 3500 inimest üritas kaks ööd järjest tunnelisse murda. Prantsuse võimud saatsid seepeale sündmuspaigale 120 märulipolitseinikku lisaks.

Laagrisse tagasi jõudes lasevad mõned migrandid järgmise ööni silma looja, teised puhkavad vaid paar tunnikest, et seejärel uuele katsele minna.

9.30 Inimesi voolab iga päevaga Džunglisse juurde, seetõttu on raske kindlaks määrata, kui palju neid seal täpselt elab. Kohalike heategevusorganisatsioonide hinnangul on neid üle 3000. Sellist hulka arvestades on laager hommikuti üllatavalt vaikne – kuid paljud selle asukad magavad ka öist ülevalolekut tagasi.

Aegamisi moodustub ligi 30 väsinud olekuga aafriklasest järjekord kaubiku juurde, kust 50. eluaastates paar neile jogurteid välja jagab.

«Poed annavad meile toitu, mis on rikutud või muul moel müügikõlbmatu,» sõnab 25 aastat Prantsusmaale elanud Carolyn Wiggins. «Tuleme abistama ehk viis korda nädalas. Inimesed oma eraelust ei räägi. Näeme jalaluumurde ja muid vigastusi. Mida rohkem nad üritavad, seda rohkem juhtub õnnetusi. Nad muutuvad üha meeleheitlikumaks.»

11.00 Hommiku lõppedes saab laager rohkem elu sisse. Hädapärastest telkidest ilmuvad välja asukad ja suunduvad kilest duširuumidesse või veerenni juurde pesema ja habet ajama.

Teel duši alla. FOTO: THIBAULT CAMUS/AP

Puhast vett saab vaid ühest pidevalt tilkuvast kraanist ning vähesed tualetid ja olematu prügivedu on laagri muutnud konservikarpide ja toidupakenditega kaetud haisumülkaks.  

FOTO: William Abenhaim/SIPA/William Abenhaim/SIPA

Halvad sanitaartingimused avaldavad oma mõju ka selle asukate tervisele: okastraataedadest saadud vigastuste paranemisele igatahes need kaasa ei aita.

«Sügelisi on palju, ka lähevad haavad põletikuliseks. Halb toit tekitab ka seedeprobleeme,» sõnas nimetuks jääda sooviv Piirideta Arstide töötaja Reutersi ajakirjanikule.

12.00 Seni suletuna olnud telgid teevad nüüd uksed lahti, paljastades sisemuses väiksed poekesed. Mehed - ja harvemini naised - tulevad sinna SIM-kaarte, vett, seepi, žilette ja jooke ostma. Üks purk maksab 40-50 eurosenti.

Poetelk. FOTO: SCANPIX

14.30 Paljud laagri moslemid kogunevad suurde rohelisse araabiakeelsete kirjadega telki: muidugi on tegu mošeega. Sarnases kokkuklopsitud kirikus toimuvad teenistused laagri aafriklastega asustatud osas kristlastele.

Laagrist ei puudu ka kirik. FOTO: PASCAL ROSSIGNOL/REUTERS

Ühes telgis on Düüni Tee nimeline kool, kus kolmekaupa koos istub pea 20 õpilast. Telgis on ka tahvel ja seinal plakatid tähtsamate prantsuse verbidega: olema, sööma, jooma.

FOTO: PASCAL ROSSIGNOL/REUTERS

Väljas ripub töögraafik, kus kirjas Calais’ vabatahtlikud, kes on nõustunud kooli õpetama. Kuigi enamik migrante tahab lõpuks Suurbritanniasse pääseda, tahavad vabatahtlikud pakkuda neile võimalust õppida prantsuse keelt, et hoopis selles riigis asüülitaotlus sisse anda.

«Neil peab olema prantslastega kontakt, nende jaoks on see väga oluline. Need, kes õpivad, teevad seda sellepärast, et tahavad siia jääda,» räägib 40. eluaastates kindlustustöölisest vabatahtlik Veronique Soufflet.

Vabatahtlik Veronique õppetundi andmas. FOTO: PASCAL ROSSIGNOL/REUTERS

17.00 Sel ajal saavad kõik laagri asukad kohalike võimude poolt organiseeritud õhtusöögi.

Toidusaba laagris. FOTO: Ben Cawthra/Ben Cawthra/Sipa USA

Just enne seda saabub Džunglisse auto, pardal valges kaitseülikonnas mehed, kes asuvad survepesuga tualette üle uhtuma. Üks neist sõnab, et nad käivad siin kohaliku MTÜ palvel iga päev.

21.00 Päike on loojumas ja toimub meelelahutus. On jalgpalli toksivaid mehi ning näha on silti: kriket, jalgpall ja Bushkasi ratastel. Neist viimane on afgaani spordiala, mis originaalversioonis tähendab seda, et ratsutajad üritavad väravasse vedada vasika või kitse korjust.

FOTO: William Abenhaim/SIPA/William Abenhaim/SIPA

On olemas ka diskotelk, kus etioopia muusika vahetab välja Michael Jacksoni 1983. aasta hitt Billie Jean.

Meeleolu laagris muutub päiksekiirte kadudes ärevamaks. Reutersi ajakirjanike juurde tulevad mehed, õllepurgis käes ja tahavad teada, kes nad on, mis teoksil ja misjaoks pilte on tarvis teha.

«Igal aastal joovad mõned inimesed end täis ja hakkavad kaklema. Mõnel mehel on naist vaja, nad muutuvad agressiivseks,» räägib 27-aastane Abae. Noormees põgenes Eritreast kümme aastat tagasi ja veetis võltsitud isikutunnistuse abil paar aastat Kreekat. Abae sõnul jagab ta telki ühe teise mehe ja 13-aastase pojaga, kes nüüd kutsub teda isaks. «Naisi ja lapsi on siin üha rohkem ja rohkem. Laagri naisteosa on täis, sellepärast siis nii,» viitab eritrealane kõrvallaagrile, mis eelmises elus oli lastelaager olnud.

Päeva lõpus hakkavad migrandid kampakesi tunneli sissepääsu poole liikuma, lootes ise, et ehk ei pea nad homme enam Džunlisse tagasi kõmpima.

Aerovaade Džungli kirikule. FOTO: William Abenhaim/SIPA/William Abenhaim/SIPA
Juukselõikus prügihunniku kõrval. FOTO: SCANPIX
Mobiililaadimispunkt. FOTO: Yui Mok/PA Wire/PA Images
FOTO: William Abenhaim/SIPA/William Abenhaim/SIPA
FOTO: William Abenhaim/SIPA/William Abenhaim/SIPA
Tagasi üles
Back