Ojuland: ELi välispoliitika kõrvalt langetatakse otsused ikkagi Berliinis ja Pariisis

Kristiina Ojuland Foto: Mihkel Maripuu

Ühest poolt liigub EL Lissaboni lepingu tuules ühise välis- ja julgeolekupoliitika poole, teisalt aga langetatakse suured välispoliitilised otsused ikkagi Berliinis ja Pariisis, tunnistas europarlamendi väliskomisjoni liige Kristiina Ojuland intervjuus Postimehele.

Kuidas praegu parlamendis ja väliskomisjonis jõujooned ühtse välisteenistuse loomise küsimuses paistavad? Kes on mille poolt?

Kui te vaatate minu pooleteise nädala eest koos sakslase Elmar Broki ja briti Charles Tannockiga BBC-le antud intervjuud, siis te näete, mille eest nemad seisavad. Lausa demagoogilisi argumente kasutades püüavadki esiteks seista oma diplomaatide eest ja teiseks avaldada kahtlust, et uutest riikidest võib-olla ei tule nii kõrgel tasemel diplomaate. Ja see oleks justkui argumendiks, et võrdne esindatus ei päde.

Ma ei tea, millele see tugineb. Miks nad arvavad, et Suurbritannia või Saksa diplomaadid on kõrgemal tasemel kui näiteks Eesti, Poola või Tšehhi diplomaadid. Sellisel kohati üsna lihtlabasel poliitilisel tasemel põhinebki see võitlus siin väliskomisjonis.

Mis on lõpptulemus? Kelle nägu välisteenistus vähemalt esialgu tuleb?

Mina tahaksin näha, et välisteenistus oleks kõrgel tasemel ja et ta oleks usaldusväärne. Nii liikmesriikide kui ka maailma jaoks tervikuna.

Sest siin tiheda rebimise käigus liigub ka koridorides kõikvõimalikke kuulujutte ringi, kuni võimalike korruptsiooniviideteni välja, kuidas sinna üldse kandideerida saab, kes kellele mida peaks tegema või pakkuma.

Ma loodan, et välisteenistus, mis lõpuks saab loodud, on vääriline ja usaldusväärne. Ja need diplomaadid, kes hakkavad meid kõiki maailmas esindama, ei ole ostetavad ja müüdavad hinged.

Kuivõrd võiks ametnike rahvuslik taust hakata mõjutama ELi poliitikate sisu?

Et ühtse välisteenistuse eesmärk on pakkuda välja initsiatiive ühise välispoliitika raames ja neid ka ellu viia, aga alati koos liikmesriikidega, nagu Lissaboni leping ette näeb, siis ma arvan, et kui asjad lähevad nii, nagu me teoorias seda ette kujutame, peaks see oluliselt tugevdama ELi positsioone maailmas.

Kindlasti peaks ka välisteenistuse juht paruness [Catherine] Ashton ikkagi ise ka olema jõuline, et ühist välis- ja julgeolekupoliitikat välja töötada ja ellu viia.

Kuidas paruness Ashton teile praegu tundub? Alguses kritiseeriti teda kõvasti.

Jättes tema isiku kõrvale ja vaadates selle teenistuse formaal-juriidilist poolt läbi Lissaboni lepingu prisma, siis ega talle ei ole ka liiga palju võimu antud.

Vaadates lahtiste silmadega, mis toimub reaalselt ELi välispoliitikas, näeme, et [Saksamaa kantsler Angela] Merkel ja [Prantsusmaa president Nicolas] Sarkozy kohtuvad [Venemaa presidendi] Medvedeviga, arutamaks Venemaa suhteid ELiga. Tõesti pulkadeni lahti: mis on kellegi huvides majanduse, julgeolekupoliitika, inimõiguste valdkonnas.

Minu jaoks on küsimus, mis toimub? Ühest poolt me liigume Lissaboni lepingu tuules ühise välis- ja julgeolekupoliitika poole, aga reaalne elu on ikkagi endiselt see, et välispoliitilised otsused tehakse Berliinis ja Pariisis ning seekord on isegi London ja Rooma kõrvale jäetud.

Praegu siis ju tugevust väga ei paista?

Eks need ootused olid võib-olla Lissaboni lepingu jõustumisel ehk liiga suured. Võib-olla need liiga suured ootused ja eufooria tulenesid ka sellest, et lepingusse süvenemata tekitati nii poliitikute hulgas kui ka massimeedias imidž, et nüüd midagi väga oluliselt muutub.

Aga kui teha lahti vastavad artiklid, siis tegelikult on välisteenistuse juhi volitused väga-väga piiratud. Endiselt on jäetud otsustamisõigus liikmesriikidele. Ma ei taha seda reaalsust kuidagi kritiseerida, vaid lihtsalt konstateerida, et ELi areng ongi üks protsess ja Lissaboni leping on üks järgmine samm sel teel.

Kui me vaatame, kus Euroopa riigid olid 50-60 aastat tagasi ja kus nad on nüüd, siis kindlasti on siin toimunud tohutu suur edasiliikumine. Võtkem seda asja rahulikult. Vaatame 10-20 aasta pärast. See ühendus liigubki teatud protsessis ja elab oma elu.

Ma kindlasti ei toeta seda, kui keegi tahaks hakata liikmesriikidelt jõuga pädevusi ära võtma. See ei vii mitte kuhugi. Niipea, kui keegi hakkab sundima, käskima, keelama, see laguneb laiali. Euroopa riigid on rahvusriigid ja ma arvan, et nad säilitavad veel väga pikaks ajaks oma suveräänsuse, eriti selles, mis puudutab sellist tundlikku valdkonda nagu välis- ja julgeolekupoliitika.