/nginx/o/2015/08/19/4394055t1h9634.jpg)
Rohkem kui tuhat Kongo Demokraatlikust Vabariigist lapsendatud mudilast ootab juba kaks aastat võimalust jõuda oma uuele kodumaale.
Kongo DV orvud – aafriklased, keda läänes pikisilmi oodatakse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
France24-ga rääkinud abielupaar, kelle puhul prantsuse kanal kasutas vaid nimesid Florence ja David, ootavad samuti kaks aastat seda, et nende koju jõuaks Kongost lapsendatud poeg. «Mida me veel tegema peame, et näidata, et me oleme «puhtad»?» küsib meeleheitel paar.
40ndates abielupaar on üks umbes 300 prantsuse perest, kes on adopteerinud Kongo lapse, kuid ikka veel ootavad tema saabumist oma perre, sest Kinshasa võimud külmutasid 2013. aastal laste riigist väljumise load.
Florence’i ja Davidi poeg on nende perekonnanimega juba 2013. aasta juunist. Adoptiivvanemad pole oma praeguseks juba kuueaastast järglast näinud tükk aega, sest Kongo võimud on otsekontakti keelanud. «Viimasel kahel aastal oleme me saatnud fotosid. Me saadame talle väikseid kirju ning tema on meile saatnud oma joonistusi ja käetrükki,» kirjeldas Florence.
Kinshasa on oma 2013. aasta sammu põhjendanud asjaoluga, et osasid Kongost adopteeritud lapsi on väärkoheldud ja osad neist on sattunud homoperedesse.
Lisaks prantslastele on Kongo keeld lapsi ootama pannud ka Kanada, USA, Itaalia, Belgia ja Hollandi peresid. Eestkosteorganisatsiooni Adoption RDC andmeil ootavad mõned lapsi juba neli aastat.
Paljud ootavad pered on ka väga mures laste pärast, kes tihti elavad üsna nigelas seisus orbudekodudes. Adoption RDC andmeil on tänavu hinge heitnud kümme last, kes ei jõudnudki uuele kodumaale jõudmist ära oodata.
«Me teame, kus meie poja orbudekodu asub, ja me saadame teiste vanematega üksteisele pilte,» rääkis Florence. «Elu seal on raske: vett saab vaid ühest kraanist. Mõnes magamistoas on vooditel küll madratsid, aga puuduvad sääsevõrgud, mis suurendab malaariariski. Kuid lapsi ei väärkohelda, personal on teinud parimat, mis nende võimaluste juures võimalik.»
Sarnaselt teistele väljasõiduluba ootavatele lastele ja erinevalt sama vanadest prantslastest ei käi ka Florence’i ja Davidi poeg koolis. «Me proovisime, kuid edutult,» nentis Florence. «On väga keerukas saata sinna raha ja olla kindel, et seda kasutatakse mõistlikult. Mänguasjad ja raamatud, mida me sinna saatsime, ei jõudnud kunagi orbudekodusse.»
«Meil ei ole selle protsessi üle just palju kontrolli ja me ei tea, kuidas katta tema vajadusi,» märkis Florence. «Me oleme õnnetud oma pere pärast, kes on jätkuvalt poolik, ja kõigi laste pärast, kellel on nii vähe. Neid ei toideta piisavalt ei füüsiliselt, intellektuaalselt ega emotsionaalselt. Nad on nagu vangis.»