Edward Lucase kolumn: rändekriis nõuab ELilt ühist asüülipoliitikat

Põgenikud Prantsusmaal Calais`

FOTO: SCANPIX

Postimees vahendab tuntud Briti ajakirjaniku ning raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autori Edward Lucase iganädalast kolumni uudisteagentuurile BNS.

Migrandid ei ole Euroopat üle ujutamas, ent see võib uppuda süüdistustesse ja eneseõigustamisse. Igaühel on häid põhjusi teiste üle kurtmiseks. Saksamaa tekitab probleemi oma heldusega. «Ida-Euroopa» riigid on ihned (ja võib-olla rassistlikud), keeldudes aktsepteerimast kvoote. Lõuna-Euroopa riigid ei suuda oma piire valvata ja saabujatega seotud olukorda hallata. USA ja selle liitlased on süüdi regiooni kaosesse paisanud hoolimatus avantürismis. Ühendriigid ja selle liitlased on süüdi vastutustundetus passiivsuses, mis on lubanud kaosel regiooni enda alla matta.

Kõigis neis ja paljudes teistes etteheidetes peitub tõeteri, ent need ei aita peatada juba toimuvat Schengeni tsooni lagunemist. See toob kõigile kaasa aja- ja rahakulu, suurendab inimkannatusi ja sel on vaid piiratud mõju migratsioonivoogudele. See on näide «Nashi tasakaalust» – olukord, kus igaüks tegutseb ratsionaalselt täies teadmises teiste toimijate tegevusstrateegiatest, ent tulemuseks on kõigi jaoks halvem olukord.

Migratsiooni- ja põgenikekriis toob taas esile eurotsooni hädad. Esiteks, kehv planeerimine ja soovmõtlemine tekitavad keerulise olukorra. Kõik vihastavad ja süüdistavad teisi. Paljud inimesed ütlevad: «Ma ju hoiatasin teid». Seejärel asuvad poliitikakujundajad välja selgitama, missuguseid lubadusi nad peavad katastroofi vältimiseks murdma ja leiavad ehk isegi lahenduse.

Euroopa imperiaalse lõimumise suurimad kasusaajad on väiksemad ja vaesemad riigid.

Ühisraha puhul on see hõlmanud «ei rahalisele päästmisele reeglit», ühise pangandusjärelevalve režiimi algete loomist ning riikliku suveräänsuse halastamatut piiramist eelarvepoliitikas (nagu Kreeka on teada saanud).

Nüüd on sama konarlik ja veniv protsess käimas migratsioonipoliitikas. Valdkond on seni olnud pea eranditult liikmesriikide valitsuste pädevuses, mille kohutavad tulemused on meile nüüd näha. Kellel on tegelikult õigus asüüli saada? Kus on ette nähtud inimeste registreerimine ja nende taotluste läbivaatamine? Missugused on majandusmigratsiooni käsitlevad reeglid? Kuidas jagatakse kulud ja tulud? Kuidas on võimalik julgustada tulijaid lõimuma majanduslikult ja sotsiaalselt? Kuidas saadetakse välja süsteemi kuritarvitavad isikud? Neid küsimusi on võimalik lahendada vaid Euroopa tasandil, kui me ei soovi just näha laagreid kerkimas kõikjal Euroopa Liidu välispiiridel, nagu on juhtunud Calais's.

Ühine migratsioonirežiim tõstatab armutult veelgi põhimõttelisema küsimuse. Lisaks vajadusele kontrollida oma välispiire inimlikult ja turvaliselt peab EL mõjutama nende taga toimuvat. Impeeriumid, mis ei kindlusta oma perifeeriaid, impordivad ebastabiilsust tõsiste tagajärgedega. EL on muutumas Euroopa impeeriumiks, ehkki ta ei käitu veel sellisena, eriti välis- ja julgeolekupoliitikas.

Suured riigid peavad selleks läbi tegema veelgi suuremad muutused. Saksamaa ja Prantsusmaa on takistanud kõiki tõsisemaid ELi tugeva välispoliitika loomise katseid. Praegu kannatavad nad ELi nõrga välispoliitika tõttu. Neile ei pruugi meeldida Brüsselis kujundatud poliitika seatud piirangud, ent alternatiiv on halvem.

Euroopa imperiaalse lõimumise suurimad kasusaajad on väiksemad ja vaesemad riigid. Nende häälel on suurem kaal reeglitel põhinevas süsteemis, võrreldes ainuüksi jõule toetuva korraga.

Oht seisneb võimaluses, et Euroopa süsteemile langevad rahanduslikud, sotsiaalsed ja geopoliitilised pinged toovad arengu asemel kaasa lagunemise. Rahvas võib küllaltki põhjendatult öelda, et nad ei ole Euroopa superriiki palunud ja ei taha seda. Sel juhul on Schengeni tsooni peatamine eelmäng kaosele, mis ootab meid Euroopa killustumise hoogustumisel.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles