«Briti džihaadipruudid» («Jihadi Brides», Inglise 2015), Välisilma dokumentaalfilm
Mis ajendab džihaadipruute?
24. september 2015, 12:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pigem konkreetsete tüdrukute lugude läbi kui psühholoogide ja terrorismiekspertide seletusi pakkudes, joonistas esmaspäevane Välisilma dokumentaalfilm välja mudeli, kuidas turvalises lääne ühiskonnas sündinud-kasvanud moslemitüdrukud sealt Süüriasse islamistide pruutideks suunduvad.
Milleks eelistada Raqqa linna kusagil rahutus Süürias turvalisele vanematekodule Londoni eeslinnas? Miks loobuda arstiõpinguist ja suunduda traditsioonilisse ühiskonda koduperenaiseks?
See film otseselt väga ei seleta, aga vihjab. Kõik näiteks toodud tüdrukud on pärit immigrantide perekondadest. Enamasti ka moslemid ning kuigi nende pered paistavad end briti ühiskonnas hästi tundvat, ei jää märkamata, et tegu on siiski jätkuvalt päritolumaa traditsioone – näiteks pearäti kandmist – austavate inimestega.
Ainus kristlase taustaga «džihaadipruut» selles filmis on Nigeeria immigrant. Kaadrid sellest, kuidas tema ema kristlasena Jumalalt abi palub, on ka tegelikult üsna kõnekad. Ta ei põlvita klassikalises anglikaani või katoliku kirikus, vaid seisab nn karismaatilise koguduse ridades riidetükk peas ja teised samuti nigeeria immigrandi välimusega inimesed ümber.
Ainsad blondid, valged ja katmata peaga inimesed selles filmis on politseinik ja ekstremismiuurija. Võimu ja autoriteedi, mitte võrdsete esindajad. «Džihaadipruutide» lähedaste nimel ei räägi ühtki tavalise briti teismelise kombel kiirmoeketi riides klassiõde või sõbrannat.
Ja see selgitab ilmselt hästi ära ka ahvatluse, mida nn Islamiriik teatud hulgale tänases Euroopas elavatele noortele naistele ja ka meestele kujutab. Suurima tõenäosusega on see inimlik soov olla kusagil, kus sa pole valge/must vares, tunda küünarnukitunnet omasugustega ja teenida ühist kõrgemat eesmärki – samasugust nagu eurooplastele on viimased paarsada aastat olnud nende rahvusriigid. Kui lisaks sellisele kuning- või islamiriigile lubatakse veel ka «vaprat printsi» kalašnikoviga, on kokku segatud peibutis, mis võib segi ajada nutikamagi pea.