«Pealtnägija»: islamiterroristid elavad lääne maksumaksja rahast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa valitsused ostavad oma kodanikke salaja pantvangist välja, mis omakorda on teinud lunaraha nõudmisest al-Qaeda ühe põhilise tuluallika, vahendas ERR Uudised.
Euroopa maksumaksjad on ühed suurimad islamiterroristide rahastajad, järeldab «Pealtnägija».
2011. aasta kevadel elas Eesti kaasa seitsmele jalgratturile, keda hoiti pantvangis Liibanonis ja Süürias, kuni nad neli kuud hiljem vabastati. Me ei tea tänaseni, mis tehing selleks õieti tehti.
Nüüd on aga välja tulnud tõendid, et Euroopa riigid, sealhulgas prantslased, kes meid ratturitega aitasid, maksavad regulaarselt kümnetesse miljonitesse ulatuvaid summasid terroristidele nii, et ametlikult saab seda eitada. Ühelt poolt on see mõistetav, teisalt toidab ainult nõiaringi.
Sõjakorrespondent Nicolas Hénin on õnnelik, et on elus. Mullu aprillis vabanes prantslane kurikuulsa Islamivabariigi ehk ISISe vangistusest. Kümme kuud hoidsid fanaatikud teda ja veel 20 pantvangi keldrites Aleppos ja Raqqas. Viis tema kaasvangi - kaks britti ja kolm ameeriklast - on nüüdseks surnud. Kõik teised peale ühe on vabastatud. Ligemale aasta pantvangis oli ühtaegu närvesööv, aga ka nüri.
«Paljuski on igavus ja samuti hirm. Aga ütleksin, et igavus on põhiline tunne, hirmustki olulisem. Olime pisikeses toas, väga pisikeses majas. Igaühe jaos oli ruumi napilt üks ruutmeeter. Valgust oli väga vähe. Meil polnudki midagi,» kirjeldas vabakutseline ajakirjanik Nicolas Hénin.
Mõnekuuse ajavahemiku jooksul vabastati 20 pantvangist, kes Héniniga kongi jagasid, ootamatult 15 – ajakirjanikud ja humanitaarabitöötajad seitsmest Euroopa riigist, kelle kõigi valitsused väidavad, et lunaraha ei makstud.
«Ainus asi, mida kindlalt tean, on see, mida Prantsusmaa president Hollande mulle ütles, kui pärast vabanemist Pariisis maandusin. Vaatas mulle otse silma ja ütles: "Prantsusmaa ei maksnud,» meenutas Hénin.
Aga nagu väidab palju tsiteeritud mullune artikliseeria New York Times'is, maksab Prantsusmaa siiski lunarahaks kümneid miljoneid, nagu ka enamik teisi Euroopa valitsusi. Artiklite autor on Rukmini Callimachi, kes on aastaid uurinud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika pantvangijuhtumeid.
«On loodud vahendajate süsteem, mis võimaldab sõnasõnalise tõlgenduse puhul öelda, et nemad pole lunaraha maksnud, eriti Aafrikas. Euroopa riigi valitsus saadab raha humanitaarabina ja kohalikud ametnikud toimetavad selle edasi,» selgitas ajakirjanik Rukmini Callimachi.
Eelmise suve lõpuks jäid ISISe kongidesse vaid Ameerika ja Briti pantvangid, kelle valitsused jäigalt lunaraha ei maksa. Siis alustas USA liitlastega õhurünnakuid Islamiriigi vastu, millele fanaatikud vastasid omakorda sügise jooksul maailma šokeerinud videotega, kus viiel pantvangil pea maha lõigati - kolm neist ameeriklased, kaks inglased.
Esimene neist oli Ameerika fotoreporter James Foley.
«Soovin, et mul olnuks rohkem aega. Soovin, et mul oleks vabanemislootus, et näha taas oma perekonda. Aga see laev on läinud... » kõneles ISISe pantvang James Foley videos.
Nicolas Hénin tundis Foley't hästi, sest jagas temaga otseses mõttes ahelaid.
«Meid pandi paarikaupa käeraudadesse. Olin James Foley'ga kokku aheldatud nädal aega. See annab aimu, kui lähedasteks me saime,» meenutas Hénin.
Foley, kes töötas USA uudisteportaali Global Post jaoks, langes esimest korda pantvangi Liibüas 2011, aga saadi vabaks kuus nädalat hiljem. 2012. aastal läks ta vabakutselisena Süüriasse, Alepposse, kus möllas kodusõda.
Ehkki Foley läks Süüriasse rangelt võttes vabakutselisena, ei kõhelnud Global Post, mis tegeleb just selliste rindereportaažidega, tegutsemast, kui Foley Süürias rööviti. Ligemale aasta valitses vaikus, kuni 2013. aasta novembris tuli e-kiri, milles nõuti algul tervelt 100 miljonit eurot.
«Sada miljonit eurot on ülisuur raha. Dollarites oli see hetkel 135 miljonit. Keegi ei suutnuks sellist lunaraha maksta, seda ei teeks ükski valitsus,» nentis Global Posti direktor Philip Balboni.
Asjal oli siiski ka positiivne külg. Samas kirjas kutsusid röövijad Foley vanemaid üles esitama kolme küsimust, kontrollimaks, et poeg on elus.
«Jimi vend Michael nägi küsimustega kõvasti vaeva, et vastuseid ei saaks leida internetist ega Facebookist...Et vastused oleks ainult Jimil. Küsimused saadeti ära ja mõne päeva pärast tulid vastused. Vastused olid õiged. Teadsime igasuguse kahtluseta, et nende käes on Jim Foley,» kirjeldas Philip Balboni sündmusi.
Kui Jim Foley Aleppos tagasi oma kongi viidi, teadis ta omakorda pärast 13 kuud kestnud vaikust, et röövijad on tema perega kontaktis.
«Ta nuttis. Ta oli nii õnnelik. Kui esitada küsimus tõestuseks, kas inimene on elus, siis sa ainult ei kinnita lähedastele, et oled elus. See on ka tõestus, et välismaailm on endiselt olemas ja teab, et sa oled elus,» mäletas vabakutseline ajakirjanik Nicolas Hénin.
Kuidas siis läks nii, et prantslane on kodus, aga temaga kõrvuti olnud ameeriklane mitte?
«Ruttu selgus erinevus, kuidas reageerisid Prantsusmaa, Hispaania ja teiste valitsused. Ameeriklased aga venitasid ja ütlesid proua Foleyle, et "me ei maksa, küsige juurde tõendeid elusoleku kohta". Teised hakkasid läbi rääkima, et "100 või 50 miljonit ei tule kõne allagi, räägime mõistlikumalt,» rääkis ajakirjanik Rukmini Callimachi.
Kui kannatuse kaotanud ameeriklaste omaksed alustasid korjandust, et lunaraha ise kokku saada, anti Valgest Majast aga hoopis signaal, et säärane aktsioon võib hoopis neile endale tuua kriminaalsüüdistuse. Ka prantsuse pantvangide pered ei tohi terroristidega otse läbi rääkida, vaid seda teeb riigi välisministeerium, kes kinnitab, nagu ka teised Euroopa valitsused, et mingit lunaraha ei maksta. Ometi...
«Ärme oleme naiivsed. Ma tean, et minu vabastamise eest maksti midagi. Ma lihtsalt ei tea, kui palju,» leidis vabakutseline ajakirjanik Nicolas Hénin.
Konkreetsed tõendid, palju Euroopa valitsused maksavad, tulid päevavalgele kaks aastat tagasi ühes maailma kaugeimas nurgas - Sahara kõrbes Timbuktus. Prantsuse armee tõrjus Mali põhjapoolses tipus asuvast linnast islamimässulised, kes jätsid maha hulga dokumente, millele omakorda sattus peale Rukmini Kallimachi, kes toona oli Associated Pressi büroojuht Lääne-Aafrikas.
Tuhanded leheküljed tõestasid, et pantvangidest on saanud suur äri al-Qaeda harudele nii Põhja-Aafrikas kui ka Jeemenis. Üks näide on Jeemeni al-Qaeda juhi Nasir al-Wuhaychi kiri kaasvõitlejatele Põhja-Aafrikas.
«Ta räägib enda kogemustest Jeemenis. 50 protsenti nende eelarvest tuli inimröövidest. Vapustav. Lausa oma sõnadega kinnitavad nad, et inimröövid ja lunarahad, mida Euroopa valitsused maksavad, on nende eluliin,» toonitas Kallimachi.
Nii maksti väidetavalt lunaraha austerlase Dominink Neubaueri eest.
«Palun Jeemeni, Austria ja Euroopa Liidu riikide valitsusi, et nad annaks neile, mida nad tahavad. Muidu tapetakse mind seitse päeva pärast selle video avaldamist,» kõneles Dominink Neubauer oma videopöördumises pärast röövimist.
Neubauer rööviti detsembris 2012 Jeemeni pealinnas Sanaa's koos soome abielupaari Leila ja Atte Kalevaga.
«Korraga nägime, et uksel sihib keegi meid püssiga,» meenutas Leila Kaleva.
«Heitsime pikali, arvates, et kohe läheb tulistamiseks. Aga kui nägin, et sind viiakse autosse, sain aru, et meid röövitakse,» lisas Atte Kaleva.
Röövlid müüsid kolm vangi kohalikule al-Qaedale, kes hoidis neid neli kuud, kuni mais 2013 pääsesid nad eluga. USA valitsusallikate väitel maksid eurooplased tehinguga, millega osteti nelja kodaniku elu, nende seas Neubauer ja Kalevad, 20 miljonit dollarit. Vahetu maksja olevat olnud Jeemeni naaberriigi Omaani valitsus, aga kust ja mil moel raha algselt tuli, võib vaid oletada.
New York Times’i uurimus näitab, et lunaraha maksmisest on kujunenud juba rutiin. Euroopa on vahendajate kaudu maksnud vähemalt 150 miljonit eurot ja sellest on saanud terroristide üks põhiline tuluallikas. Nagu teised ekspantvangid, väidavad ka Kalevad, et ei tea raha liikumisest.
«Ma usun, et meid ei vabastatud sellepärast, et neil kahju hakkas või nad hakkasid pantvangide võtmist kahetsema. Aga peale selle ei oska ma midagi lisada,» ütles Atte Kaleva.
Aga küsimus on vägagi valus Briti ja Ameerika leinavatele peredele. Avaliku pahameele tõttu ei ähvarda Washington vähemasti perekondi, kes püüavad välismaal pantvangis olevate ameeriklaste eest ise lunaraha maksta, ametliku süüdistusega, aga põhimõtte osas on USA kõigutamatu.
«See on üks põrgulik probleem. Kui maksad, siis on ju selge, et see mure aina süveneb. Kui keegi ei maksaks, poleks meil põhjust siin sellest rääkidagi. Aga samas, kas saab lasta süütutel inimestel surra nii õudset surma? Päris kuri saatus, kui mõni ameeriklane peaks vangistatama,» nentis ajakirjanik Rukmini Callimachi.
James Foley, Steven Sotloff, Peter Kassig - neil raiuti pea maha. Tänavu veebruaris lisandus ritta ameerika abitöötaja Kayla Mueller, kes ISISe sõnul hukkus liitlasvägede õhurünnakus.
«Neli noort ameeriklast on surnud ja kõik Euroopa pantvangid elus. Nad kõik on oma perede juures. See on oluline erinevus. USA ja Suurbritannia valitsused peavad tagajärgede üle mõtlema, mitte aga lihtsalt poliitikale, mille küljes uhkusega kinni olla. Tagajärjed polnud head, need peavad olema paremad,» märkis Global Posti direktor Philip Balboni.
Nagu öeldud, on see põrgulik dilemma ja nõiaring. Ameerika pantvange kasutatakse propagandaks, eurooplasi raha teenimiseks. Paljude meelest selline maksmine ainult õhutab pantvangistamisi. Viimastel andmetel on näiteks Süürias röövitud 90 lääne kodanikku, neist ca 20 ajakirjanikku.