Göteborgs-Posteni ajakirjaniku Marina Ferhatovići sõnul on Rootsi ühiskond juba niigi lõhestunud. Trollhättani koolis kaks inimest tapnud mõõgamõrtsukas muutis asja vaid hullemaks.
Rootsi ajakirjanik räägib Postimehele, kuidas seni varjul olnud vägivaldsus mõõgamõrtsuka näol välja lõi
23. oktoober 2015, 18:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas Trollhättan on rahulik linn [Ferhatović elab traagilise rünnaku üle elanud linnast umbes tunni aja kaugusel, Göteborgis - toim]?
Üldiselt küll jah. Seda teatakse vaikse paigana, kus suurt midagi ei juhtu. See on kohalike elanike jaoks väga suur asi. Suurim uudis sealt viimasel ajal on Saab’i autotehase tootmise peatamine [pankrotistunud ettevõte lõpetas tegevuse eelmisel aastal - toim.].
Aga milline on Kronani-nimeline kool, kuhu 21-aastane rootslane tungis?
Praegu tean vaid seda, et seal käib palju immigrantide lapsi. See piirkond on mingil määral nagu geto.
Kas nad on pagulased või näiteks teise põlvkonna immigrandid?
Ma arvan, et mõlemat, aga palju on ka viimastel aastatel saabunuid.
Rootsi ajakirjanikud ei maini uudistes tihti rahvusi. Ka mõõgamõrtsuka ja tema ohvrite kohta oli algul vähe teada.
Jah, üldiselt on reegel selline, et me ei kirjuta inimese rahvusest, kui see pole uudise puhul oluline.
Täna esitati süüdistus ka ühele Leedust pärit mehele 17-aastase rootslanna tapmises. Neis lugudes hoiduti samuti üldiselt rahvuse mainimisest.
Loe Lisa Holmi juhtumi kohta lähemalt siit (kliki):
Rootsis esitati täna süüdistus 35-aastasele Leedust pärit mehele 17-aastase Lisa Holmi jõhkras tapmises.
«Surma põhjus on poomine. Ta leiti, kaela ümber nöör, tema riided olid seljast rebitud ja ülakehal olid riided üles tõmmatud. Ohver oli surutud riidekappi,» teatas Wennerholm pressikonverentsil.
Prokuratuuri andmetel tapeti Lisa Holm tema töökohaks olnud kohviku lähedal asuvas hoones. Kurjategija oli tüdruku suu kinni teipinud. Tapetu riietelt ja kuriteopaigast leiti süüdistatud 35-aastase mehe DNA-d. Kohtuarstid tuvastasid, et tüdruk oli surnud samal päeval, mil ta kaduma läks. Süüalune mees väidab, et ei ole tüdrukut kunagi kohanud ning eitab kuritegu.
Lisa Holm jäi kadunuks 7. juuni õhtul kella 18 paiku. Tema mopeed seisis endiselt kohviku kõrval, kus ta töötas ning üsna pea kahtlustas politsei kuritegu. Ümberkaudses piirkonnas alustati tema otsimist, milles osales organisatsiooni Missing People abiga 900 vabatahtlikku. Viis päeva pärast Lisa Holmi kadumist leiti ta kohvikust mõne kilomeetri kaugusel asuvas hoones ning kinni peeti kolm inimest. Kaks neist – mehe naine ja noorem vend – on tänaseks prokuratuuri andmetel kahtlustustest vabastatud.
Kriminaalmenetlust alusatakse tuleva nädala kolmapäeval.
Rootsi keelest tõlkinud: Marian Võsumets
Jah. Me ei keskendu rahvusele lugude pealkirjades. Seda otsustab üldiselt peatoimetaja, kas peaksime kajastama detaile kahtlustatavate kohta. Eriti delikaatne on see siis, kui tegemist on kahtlusaluse ja mitte süüdimõistetuga. Kui ajakirjanik soovib siiski rahvust mainida, peab ta rääkima peatoimetajaga, kes teeb lõpliku otsuse, sõltuvalt sellest, kas see on juba laiale üldsusele teada või sellest, kui olulist rolli rahvus kuriteo juures mängis.
Kuidas te Trollhättani kuriteo puhul toimetuses käitusite?
Alguses me isegi ei teadnud rahvust. Kuulsime politseilt, et koolis toimus pussitamine ja et politsei tulistas. Ka nemad ei räägi rahvustest. Kui on tegemist tagaotsitavaga ja inimest on vaja tingimata kirjeldada, siis võivad nad täpsustada silmade värvi ja näiteks seda, millise aktsendiga see inimene räägib.
Kas ajakirjanikuna tööle hakates tehakse teile need reeglid kohe selgeks?
Juba ülikoolis räägitakse sellest. Meil on moraalikoodeks (link koodeksile - inglise keeles) ajalehtede ja ülejäänud meedia jaoks. Meie jaoks pole see sugugi midagi erilist. Aga mulle tundub, et aina enam, võib-olla just veebiajakirjanduse tõttu, on teatud väljaanded hakanud kergekäelisemalt avaldama kahtlusaluste ja ohvrite nimesid ja muid detaile.
Ja rahvuseid?
Nime järgi saab ka juba rahvust aimata. Tundub, et varem oldi selle reegli järgimisel palju rangemad. Aga internetiajastul on see reegel ka peaaegu mõttetu, sest kusagil keegi ikka avaldab nime ja rahvuse. Samas on rahvuse mainimata jätmine sümboolne märk sellest, missugust lehte me soovime teha.
Et ei soovi olla tabloidlik?
See võis varem olla, aga nüüd on meil uus veebiväljaanne, mis on väga ekstreemselt parempoolsete vaadetega. See on väga populaarne teatud inimeste hulgas. Nad on algusest peale avaldanud kõikide kriminaalide nimesid, et tõestada: kurjategijateks on mitte-rootslased. Kuigi see pole tõsi.
Kuidas nad reageerisid eilsele tapatööle - ründas ju rootslane hoopis immigrante?
Nad ignoreerivad seda või üritavad leida selgitusi, et kuidagi oli see ikkagi immigrantide süü.
Millest nüüd Rootsis räägitakse?
Mõned väidavad, et seda poleks kunagi olnud, kui me poleks vastu võtnud nii palju immigrante. Teised aga, et see on parempoolse erakonna propaganda süü.
Kas sulle tundub, et see juhtum lõhestas Rootsi ühiskonda veelgi enam?
Võimalik, aga praegu on veel liiga vara öelda. Me oleme juba väga lõhestunud - see muutis seda vaid hullemaks.
Ma nägin, et Facebookis on juba gruppe, kus ründajat õigustatakse.
See ei üllata mind. Meil pandi põlema kodud, kuhu pidid varjupaigataotlejad elama asuma. Keegi ei saanud viga, sest need olid tühjad. Aga vaid mõni tund hiljem lauldi süütajatele sotsiaalmeedias kiidulaulu. Selline vägivaldsus on Rootsi ühiskonnas väga uus. Ma arvan, et paljud on lihtsalt šokis. Nad ei suuda uskuda, et see võis siin juhtuda.
Kas üks põhjustest võib olla selles, et migrante on viimasel ajal väga palju korraga tulnud?
Selleks peab olema hull, et kedagi tappa. Aga mingil määral võis see tõukeks olla.
Kas valitsus on öelnud, et mis nüüd saab - kuidas selliseid rünnakuid ära hoida?
Arutletakse, et võib-olla on koolid liiga avatud ja neisse on liiga lihtne sisse pääseda.
Just sel nädalal arutasid erakonnad tegelikult immigratsiooni üle. Täna esitlesid nad kokkuleppeid. Otsustati, et kõik omavalitsused peavad hakkama vastu võtma immigrante (varem võisid nad ka keelduda), tutvustati ajutiste roheliste kaartide kontseptsiooni (pagulased ei saaks automaatselt alalisi elamislube) ja immigrantide sugulastele esitletakse karmimaid nõudeid. Samal ajal suurendati ka immigrantide kvooti.