Saksa analüütik: NATO-l pole valikuid, ta peab tegema kõike
Otsekajastus Riia konverentsilt

Kurt Volker, Richard Shirref, Patrick Keller ja Jānis Garisons arutelus teemal «NATO globaalse stabiilsuse kaitsel».

FOTO: Riia konverents

Kuigi Afganistanist on lahkutud ja praegu nuputab NATO põhiliselt seda, kuidas iseend kaitsta, ei ole tal tegelikult valikut selle vahel, kas tegeleda rahvusvaheliste kriiside lahendamise või enesekaitsega, leiab Konrad Adenaueri Fondi välis- ja julgeolekupoliitika koordinaator Patrick Keller.

Sakslane möönis Riia julgeolekukonverentsil esinedes, et praegu on NATO tõepoolest keskendunud territoriaalkaitsele ja artikkel viie tagamisele. See ei tähenda tema sõnul aga sugugi, et Afganistani või Liibüa tüüpi operatsioonide aeg läbi.

Kelleri sõnul peab NATO edaspidi suutma teha mõlemat – nii kaitsta oma territooriumi kui korraldada asju mujal maailmas. «Kriisireguleerimise ajastu võib alles algamas olla, kui te vaatate, mis praegu maailmas toimub,» hoiatas ta.

«Meil võib olla valik vaid stabiilsuse ekspordi ja ebastabiilsuse impordi vahel,» nentis Keller.

«Meil võib olla valik vaid stabiilsuse ekspordi ja ebastabiilsuse impordi vahel,» nentis Keller.

Keller arvustas ka seda, mida NATO siiani territoriaalkaitse parandamiseks teinud. Alliansi kiirreageerimisjõud on tema hinnangul liiga väiksed ja haprad selleks, et täita rolli, mis neile on antud. Lühendi RAP all tuntud NATO kiirreageerimisplaani nimetavad mõned tema sõbrad tema sõnul aga CRAPiks (sõnamäng, «crap» tähendab inglise keeles sitta ja saasta, toim).

Briti erukindralist endine NATO Euroopa vägede asejuht Richard Shirreff leidis, et praeguses seisus tasuks alliansi Baltimaades ja Poolas vaid tihedalt õppustel käivate sõdurite asemel kaaluda nende sinna püsivalt paigutamist.

«Kui on vaid õppustel vahetuvad üksused, siis mina kaitseplaneerijana Moskvas, vaid ootaksin, kui nendel vahe sisse tuleb, ja võtaksin asja ette,» märkis Shirreff.

Kurt Volker, endine USA suursaadik NATO juures ja praegune Arizona ülikooli McCaini instituudi direktor, tunnustas samas ka roteeruvate õppusevägede väärtust. Need kasvatavad erinevate NATO maade sõjavägede koostöövõimekust ning teevad pildi Vene kaitseplaneerijatele märkimisväärselt ebamugavamaks.

Kelleri arvates põhineb kaitse aga lõppkokkuvõttes siiski pigem usutaval tuumaheidutusel kui kiirreageerimisjõududel või brigaadi siia-sinna paigutamisel. «Venemaa uuendab oma tuumaarsenali ja ähvardab sellega,» märkis ta ning soovitas, et põhiline vastus, mille lääs peaks andma, on oma tuumajõudude kaasajastamine.

Volkeri sõnul ei näe ta probleemi mitte selles, et NATO poleks suuteline võimalikku konflikti kindlalt võitma, vaid pigem selles, et ta otsustaks tegutsema hakata. «Ma ei kahtle, et meil on võimekused, aga ma ei ole kindel, et meil on poliitilist tahet,» lausus ta.

Nendega samas arutelus osalenud Läti kaitseministeeriumi riigisekretär Jānis Garisons meenutas, et praegusele Ukraina kriisile reageerimise perioodile eelnenud ajal hoiatasid alliansi idaserva riigid Venemaa ähvardavuse kasvu eest juba mõnda aega. «Meid vaadati kui väikseid metsaveidrikke. Keegi ei uskunud meid,» meenutas ta ajastut, kui Baltimaid süüdistati pigem katses rikkuda lääne häid suhteid Venemaaga.

Tagasi üles