Vene kunstnik ja inimõigusaktivist arreteeriti eile Moskvas pärast seda, kui ta oli süüdanud Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) peamaja ukse.
Vene kunstnik süütas FSB hoone ukse
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
10. november 2015, 08:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pjotr Pavlenski tegi pärast süütamist ukse ees selfie`sid, hoides teises käes bensiinikanistrit, edastab BBC.
Pavlenski on juba varasemast Moskva politseile teada, sest 2013. aastal naelutas ta võimudevastase protestina Punasel väljakul enda alakeha pinnakatte külge.
Ljubljankal asuv hoone on olnud aastakümneid FSB peakorter ja tavalised venelased seostavad seda terroriga, kuna selles oli FSB eelkäija KGB ajal vangla.
Moskva politsei süüdistab Pavlenskit nüüdses süütamisjuhtumis vandalismis, mille eest võib süüdi mõistmisel saada kuni kolme aasta pikkuse vanglakaristuse.
Pavlenski süütamist jäädvustasid kaks ajakirjanikku, kelle politsei üle kuulas.
Kunstnik avaldas oma teost internetis video, juures tekst: «FSB kasutab terrorit, et hoida oma haardes rohkem kui 146 miljonit inimest. Hirm muudab inimesed ebakorrapäraseks haiglaseks massiks. Karistamishirm lasub igaühe pea kohal, sest tänapäeval on kõigi tegevus jälgitav, kõnesid kuulatakse pealt ning toimub passikontroll».
Pavlenski on lisaks enda Punasele väljakule naelutamisele ka oma suu kinni õmmelnud, protestides sellega tüdrukutebändi Pussy Riot arreteerimise vastu, ta on oma kõrvalesta vigastanud, protestides sellega dissidentide sundravi vastu ning mässinud enda alasti keha Venemaa parlamendihoon ees okastraati.
2014. aastal ärritas ta Vene võime sellega, et süütas Peterburis autokumme ja lehvitas Ukraina lippu jäljendades Kiievi Maidani proteste, mis viisid Venemaa meelse Ukraina juhi Viktor Janukovõtši tagasiastumiseni.
Sotsiaalmeedias on kunstnikku ülistatud ta julguse eest Vene võimudele vastu hakata, kuid meedia peab teda lihtsalt tähelepanu otsijaks, kes «teeb lollusi, tuues kunsti ettekäändeks».