Euroopa terroripealinna Molenbeeki poisid Eesti saadikule: me pole terroristid
29. november 2015, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti suursaadik Belgias Gert Antsu kirjutas välisministeeriumi blogis oma muljetest Pariisi terrorirünnakutega seotud Brüsseli Molenbeeki linnaosast. Saadik märkis oma postituses, et kohalikud püüdsid talle seal selgeks teha, et neil on väga kahju, et üksikud hullud nende seast korraldavad terrorirünnakuid, rikkudes niiviisi Molenbeeki kuvandit. Eriti oli neil südame peal, et sellised mehed ei esinda islamit – islam ei luba süütuid inimesi mõrvata ja need poisid on tegelikult pätid, kes religiooni nime ära kasutavad.
Postimees avaldab suursaadiku postituse täismahus:
Brüssel on viimase nädala jooksul elanud enneolematutes tingimustes – kuna Pariisi veresauna niidid viisid Brüsselisse, tõstis valitsus nädal pärast Pariisi sündmusi ohuhinnangu Belgia pealinnas kõrgeimale neljandale tasemele, mis tähendab tõenäolist ja vahetut terrorirünnaku ohtu.
Esmaspäevast jäid suletuks koolid ja lasteaiad, paljud töötajad jäid kodusele tööle, kuna laste järele pidi niikuinii vaatama ja tänavatel liikumine tundus ohtlik; suletuks jäi ka metroo, mis muutis töölesaamise keerulisemaks. Selle kõige tagajärjeks olid tühjad tänavad, samuti jäid külastajateta restoranid ja kohvikud, paljud kesklinna kauplused ja lõbustusasutused sulgesid rünnakuhirmus oma uksed ja tõmbasid rulood vitriinide ette.
Nädala jooksul on rahvusvahelises ja Belgia ajakirjanduses ilmunud palju lugusid, mis seostavad mitmed Pariisi rünnakutes osalenud Brüsseli ja veelgi konkreetsemalt selle Molenbeek-Saint-Jean’i linnaosaga. Õigemini ei sobi siin isegi kasutada sõna «linnaosa», kuna Brüssel koosneb 19 erinevast linnast ja Molenbeek oma 95 000 elanikuga on üks nendest. Siin on elanud Madridi 2004. aasta pommirünnakutes osalenuid, Brüsseli juudi muuseumi tulistaja või ka mõne kuu eest Brüssel-Pariisi kiirrongis massimõrva üritanud mees. Samuti on Molenbeekist pärit või siin elanud mitmed Pariisi rünnakutes osalenud, sealhulgas ettevõtmise koordinaator Abdelhamid Abaaoud.
See on muidugi kaasa toonud arutelu, miks siis ikkagi just Molenbeek ja laiemalt, mis paneb lääne heaoluühiskonnas üles kasvanud noored inimesed tapma süütuid kaaskodanikke või siis sõdima totalitaarse ideoloogia eest kaugetel Süüria lagendikel, mida nad varem kunagi näinud pole.
Brüsseli kõrgendatud ohuhinnang tekitas nii kohalikes kui väljastpoolt Brüsseli reisivates inimestes küsimuse, kui ohtlik siis tänavale minek ikka on. Valitsus hoiatas eriti ühistranspordi ja suurte rahvakogunemiste eest, pidi olema kohese rünnaku oht, aga samas peale terrorismis ja äärmusluses kahtlustatavate tabamiseks ette võetud politseioperatsioonide, mida teleri vahendusel näha võis, suurt midagi ei toimunud. Sellegipoolest tekkis kollektiivne hirm, nii et võis lugeda Iisraeli ajakirjaniku üllatunud kommentaari, et lood on ikka imelikud küll kui talle sugulased Tel Avivist helistavad ja küsivad, kas on ikka väga hirmus.
Kuna kahtlusalused tegelevad rohkem enda peitmisega ning tänavad on politseinikke ja sõjaväelasi täis, otsustasin oma silmaga näha, kuidas väidetavas Euroopa terroripealinnas Molenbeekis elu käib. Molenbeeki sattumine on väga lihtne – see on kesklinnas asuvast linna külastajaile hästi tuntud Saint-Catherine’i väljakust, kus linna ühed parimad mereannirestoranid, vaid üks metroopeatus edasi, jalgsi minnes tuleb läbida mõned kvartalid ja ületada kanal ning oledki Molenbeekis.
See ei olnud sugugi minu esimene Molenbeeki-külastus. Päris esimest korda sattusin sinna üsna varsti pärast Brüsselisse kolimist seitse aastat tagasi – varasuvel toimus Molenbeeki naabruses imposantses endises tööstuskompleksis Tour et Taxi eksootilisema muusika festival Couleur Café, millest ma aafrika muusika sõbrana osa võtsin. Lähim metroopeatus asus Molenbeekis ja sealt maa peale jõudes avanes vaade üsna tavalisele Brüsselile, 19. sajandil ehitatud heledad kivist kodanlaseelamud, tõsi küll, ehk veidi enam räämas kui muidu. See-eest püüdsid kohe pilku mitu trendikat mojitobaari, mille ees õues mehed ümber laudade istusid, kõigil ees klaasid, mille põhjas piparmündilehed. Tõsi, see illusioon kestis vaid kümmekond sekundit – kuna tegu oli ainult meestega ja kõik nad näisid Lähis-Ida päritolu olevat, siis oli selge, et nad jahutavad end kuuma ilmaga mitte külma mojito, vaid kuuma teega.
Seekord oli tegu vihmase ja külma novembrikuise kolmapäeva pärastlõunaga, mis ka tavalisel ajal palju positiivseid emotsioone ei tekita. Tühjavõitu tänavad Brüsseli kesklinnas süvendasid rusutust veelgi, ehkki valitsus oli otsustanud koolid taas avada ja ka metroo oli kesklinna piires taas käima pandud. Molenbeek see-eest näis välja üsna tavapärane. Elegantsed elumajad, millest on kodanlased kolinud atraktiivsematesse piirkondadesse niivõrd kui sisserändajate hulk on suurenenud, tänaseks on ametliku statistika kohaselt pooled Molenbeeki elanikest moslemid. Tänavapildis tundus nende osakaal küll veel palju suurem olevat. Samas oli ainsaks tavatuks vaatepildiks neljaliikmeline politseipatrull, kõigil kuulikindlad vestid seljas ja verinoorel poisil automaadiga pilk närviliselt siia-sinna põiklemas.
Ilmselt torkas kohalikele silma, eriti neil päevil, ka soliidses riietuses suursaadik, kes suur fotoaparaat üle õla inimeste meeleolust sotti üritas saada. Kõigepealt tuli vastu kolmest koolipoisist koosnev seltskond, kes oli selgesti teel koolist koju. Nad palusid võõramaalasel endist pilti teha selgitades samal ajal intensiivselt, et «me pole terroristid!» Poisid olid uhked selle üle, et nad on Molenbeekist pärit ja ütlesid, et siin on kõik rahulik. Samas olid nad sõjakalt meelestatud nende suhtes, kes lubavad seal «korda majja lööma» tulla (ilmne viide siseminister Jambonile) – siis nad alles näitavad, pole vaja, nad saavad ka ise endaga hakkama. Lahkudes palusid poisid edastada foto ka politseile kinnitamaks neile, et nad tõesti pole terroristid.
Edasi astusin sisse kalapoodi, kus oli leti taga Põhja-Marokost pärit mees. Pärisin tema ja ta tuttava maroko riietes vanema mehe käest, mis on nende hinnang olukorrale. Vastus oli, et neil on väga kahju, et üksikud hullud sellist jama tekitavad ja Molenbeeki kuvandit rikuvad. Eriti oli neil südame peal, et sellised mehed ei esinda islamit – islam ei luba süütuid inimesi mõrvata ja need poisid on tegelikult pätid, kes religiooni nime ära kasutavad, küll jumal neid selle eest karistab. Sama vestlus kordus kõrvalasuvas toiduäris.
Ilmselt on meestel õigus – ka Pariisi terroristide taust näitab, et neil oli varem politseinikega pistmist mitte ainult äärmusluse, vaid ka pisivarguste tõttu. Kõik nad tarbisid alkoholi ja sageli kergemaid narkootikume. Enamasti on äärmuslased pärit mitte väga religioossetest kodudest, nii et pöördumine islamiäärmusluse poole on protest mitte ainult sotsiaalsete olude (ligi pooled Molenbeeki elanikud on töötud) või põhielanikkonna elukommete (nad ju ise olid samasugused), vaid ka oma vanemate pimeduse vastu – tüüpiline noore põlvkonna mäss, võiks öelda, ainult et keskmiste noortega võrreldes muidugi palju ohtlikum.
Eksperdid ütlevad, et noorte moslemite radikaliseerumine toimub enamasti väga kiiresti. Protestivaimuga pahelist elu elavad noored mõistavad, et seniste meetoditega neil ennast teostada ei õnnestu ja äärmuslik islam näib võimalusena tõestada teistele oma väärtust ning näidata koht kätte neid seni «kiusanud» ametivõimudele. Kui üritust väga tõsiselt võtta, annab see ka võimaluse paradiisi pääseda. Seetõttu on selge, et islami teatud tõlgendus on siin vaid vahendiks omaenda ambitsioonide realiseerimisel, mitte põhjus. Kui tõsine usuline pühendumus või islami alustekstide lugemine tooks kaasa mõrvarliku käitumise, siis leiaks me kõige ohtlikumad inimesed tõsisemalt islamit tudeerivate üliõpilaste seast, aga pigem on siiski tegu reformeerunud pättidega.
Siiski seisab nii Belgia võimude kui kogu läänemaailma ees küsimus, mida selliste inimestega teha, kuidas vältida radikaliseerumist ja uusi inimohvreid. Belgia vastus on selgesti parandada riigi administratsiooni suutlikkust terrorismiga võidelda. Pädevused riigis on killustatud keskvõimu, regioonide, keelekogukondade ja kohalike omavalitsuste vahel. Sageli valitseb segadus, kes mida teeb ning puudus on nii rahalistest vahenditest kui omavahelisest koostööst. Valitsus on juba otsustanud kehtestada meetmeid, mis võimaldavad vahistada kõik Süüriast naasvad võitlejaid (Belgias on neid suhtarvuna elanikkonda Euroopas kõige rohkem), korraldada läbiotsimisi ka öisel ajal, teostada äärmusluses kahtlustatavate elektroonilist jälgimist jne.
Muidugi on risk, et politseipoolne «ahistamine» tekitab moslemi noortes veel enam diskrimineerituse tunnet – üks Antwerpeni ülikooli palestiinlasest doktorant peab sellist isiklikku solvumist üheks oluliseks radikaliseerumise põhjuseks. Samas ei saa riik siiski lasta tegutseda vihasõnumit levitatavatel radikaalsetel imaamidel või relvakaupmeestel (Brüsselis on soodsa hinnaga kalašnikovi soetamine väidetavalt imelihtne). Jääb vaid üle loota, et see toimub moel, mis toob meile vähem terroriste, kelle postiindeks on B-1080 ja et ka need kolm koolipoissi kasvavad üles õhkkonnas, kus nad tunnevad end täisväärtuslike kodanikena.
Neljapäeva, 26. novembri õhtul otsustas valitsus ohuhinnangut ühe pügala võrra langetada ja elu hakkab tasapisi naasma normaalsetesse rööbastesse. Psühholoogid juhivad tähelepanu sellele, et inimese vajadused turvatunde ja vabaduse järel on teineteisele vastukäivad – šoki korral soovitakse turvalisust, aga kui uut stiimulit ei tule, siis mõne päeva pärast tekib tüdimus ja tahetakse normaalset elu tagasi. See on põhjuseks, miks pole Pariisis või Tel Avivis, kus kummaski terroriohtu päris nulli viia ei saa, inimesed elust rõõmu tunnevad ja oma elu elada püüavad. Loodame, et Belgia politsei tabab jooksus olevad terroristid peatselt ning et normaalne pühade-eelne meeleolu jõuab ka Brüsselisse.
Päris lõpetuseks – eestlane küsib ilmselt kohe, kuidas on eelpool räägitu seotud pagulastega. Vastus on, et mitte kuidagi – Süüria sõja eest põgenejad pole ju olnud terrorirünnakutega seotud, need noored mehed on kõik Belgias või Prantsusmaal üles kasvanud. Nende vanemad või vanavanemad saabusid Molenbeeki ja mujale aga mitte pagulastena, vaid Belgia valitsuse kutsel appi tööjõupuudust leevendama.
Või siiski, seost on nii palju, et iga riik peab suutma oma vähemusi sellisel moel integreerida, et nad tunneksid end ühiskonna täisväärtusliku osana, see on kõige parem tagatis igasugu äärmusluse vastu.