/nginx/o/2015/10/29/4642983t1he1ee.jpg)
Hiina lõpetas täna ametlikult ühe lapse poliitika, andes heakskiidu 1. jaanuarist jõustuma hakkavale seaduseelnõule, mis lubab kõigil paaridel saada kaks last, teatas riiklik uudisteagentuur Xinhua.
Hiina lõpetas ametlikult ühelapsepoliitika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuoluline ühelapsepoliitika jõustati aastal 1979, et piirata riigi kasvavat rahvaarvu. Hinnangute järgi on seadus ära hoidnud ligi 400 miljoni lapse sünni.
Reegli rikkujaid tabasid rängad karistused nagu rahatrahv, töökoha kaotus või mõnel juhul sundabort. Uus kord oli vastuolus kolm aastat varem surnud riigijuhu Mao Zedongi poliitikaga, kes lähtus põhimõttest: mida rohkem rahvast, seda parem riigile.
/nginx/o/2015/10/29/4643195t1h34f0.jpg)
Seadus tõi endaga kaasa ka mitmeid ebasoovitavaid kõrvalnähte: näiteks oletatakse, et kartuses võimude eest on jäänud ametlikult registreerimata mitmed miljonid sünnid.
Samuti viisid meetmed paigast elanikkkonna soolise tasakaalu – kuna pojad püsivad erinevalt tütardest terve elu oma vanemate juures ning ei koli mujale, siis on hiinlased traditsiooniliselt eelistanud nimelt poisslapsi.
Kuigi ultraheliuuringud on riigis ametlikult keelatud, on vanemad kasutanud selleks mitteametlikke põrandaaluseid teenuseid – juhul, kui kõhus on tüdruk, on sageli otsustatud abordi kasuks.
/nginx/o/2015/10/29/4643193t1h53a0.jpg)
Viimase kümnekonna aasta jooksul on iga sündinud tüdrukulapse kohta tulnud ilmale keskmiselt viiendiku võrra rohkem poisse. Olukord on viinud nähtuseni, mida nimetatakse ka «pruudipõuaks».
Samuti tuntakse muret selle üle, mis saab siis, kui praegune arvukas tööealiste põlvkond läheb pensionile.
Kui varem võis loota oma järglaste abile, siis nüüdne perekonna tüüpstruktuur – neli vanavanemat, kaks vanemat ja üks laps – tekitab küsimuse, kuidas suudab väikesearvulisem noorem põlvkond oma eelkäijate eest hoolt kanda.
Levinud on ütlus, et rahvas saab enne vanaks, kui jõuab muutuda rikkaks – vihje asjaolule, et Hiina pole vaatamata rekordilisele arvule töökätele suutnud tõusta rikaste riikide hulka ning sotsiaalne koormus edaspidi ainult suureneb.
Rahva kiiresti tõusvat keskmist vanust peetakse keskkonna- ja ressursiprobleemide kõrval majandusliku tõusu üheks peamiseks komistuskiviks.
Mure kiirelt vananeva ühiskonna ning sellega kaasnevate sotsiaalmajanduslike probleemide pärast sundis võime seadust pehmendama. Näiteks tehti erandeid rahvusvähemustele ja neile paaridele, kus vähemalt üks vanematest on oma perekonna ainuke laps.
/nginx/o/2015/10/29/4643315t1hc0dc.jpg)