Benedictus XVI: paavstiks saamine oli minu jaoks šokk

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inga Höglund
Copy
Paavst Benedictus XVI.
Paavst Benedictus XVI. Foto: SCANPIX

Bild.de avaldab eksklusiivselt ridamisi artikleid paavst Benedictus XVI, kes räägib üllatavalt avameelselt oma paavstiks saamisest ja elust katoliku kiriku juhina.

Esimest korda ajaloos avaldab paavst nõnda isiklikke kogemusi. Näiteks avaldas kirikujuht mitme päeva pikkuse usutluse käigus ajakirjanikule teda pärast paavstiks saamist tabanud üksindusest ja oma igapäevaelust Vatikanis, vahendab bild.de.

Homme esitletakse sama artiklisarjaga seoses Saksa ajakirjaniku Peter Seewaldi poolt kirjutatud raamatut «Maailma valgus: paavst, kirik ja aja märgid».

Benedictus XVI avaldab, et ei tahtnud üldse paavstiks saada. Oma 78. sünnipäeval, 16. aprillil 2005. aastal rõõmustas ta pensionile mineku üle. Kolm päeva hiljem sai temast katoliku kiriku juht.

«Ootasin tegelikult, et lõpuks omati leian rahu ja vaikuse. See, et järsku sellise tohutu ülesandega silmitsi seisin, oli, nii nagu kõik juba teavad, minu jaoks šokk. Vastutus on tõepoolest üüratu,» selgitas paavst. «Jah, mõte giljotiinist kangastus tõesti: nüüd ta kukub ja tabab sind. Olin täiesti veendunud, et see amet pole minu saatus, vaid, et jumal võimaldab mulle nüüd pärast raskeid aastaid natuke rahu ja vaikust. Sain vaid endale selgeks teha: jumala tahe on ilmselgelt teine ja minu jaoks algab midagi täiesti muud ja uut.»

«Pealegi suutsin juba sel hetkel, kui see mind tabas, jumala poole pöörduda: «Mida sa minuga teed? Nüüd on sinul vastutus. Sa pead mind juhtima! Mina ei suuda seda. Kui sa mind tahtsid, siis pead sa mind ka aitama!»,» avaldas Benedictus XVI. «Selles mõttes seisin jumalaga hädavajalikus dialoogis – et tema, kes ta juba ühte asja teeb, peab ka teist tegema.»

Paavst tõdes, et tema eelkäia Johannes Paulus II hoidis ja usaldas teda algusest peale tõesti erakordselt.

«Ta tahtis mind ametis hoida. Kui mu 75. sünnipäev terendas, see on vanusepiir, kui tagasi astutakse, sõnas ta mulle: «Te ei pea seda kirja üldse kirjutama, kuna tahan Teid lõpuni siin pidada»,» kirjeldas ta.

Ka viimane kohtumine Johannes Paulus II oli sama südamlik. «Ta kannatas väga, aga oli samas igati kohal. Ta ei öelnud enam midagi. Palusin temalt õnnistust, mille ta mulle ka andis. Nii lahkusime südamliku käepigistusega ja teadmisega, et see on viimane kohtumine,» meenutas Benedictus XVI.

Samas tõdes paavst, et tal polnud ambitsioone isegi piiskopiks tõusta, rääkimata paavstiks saamisest.

«Kui preestriks määramisel «jah» öelda, siis võib ju endal ettekujutus olla, mis mind ees ootab, kuid samas tean ka, et olen end piiskopi ja lõpuks ka jumala käsutusse andnud. Ma ei saa endale välja otsida, mida ma teha tahan. Lõpuks pean end juhtida laskma,» vaagis paavst. «Mul oli tõepoolest ettekujutus, et teoloogiaprofessoriks olemine on minu kutsumus ja olin väga õnnelik, kui minu ettekujutus ka täide läks. Kuid see oli mulle selge, et olen alati jumala käsutuses ja pean ka asjadega, mida ma endale soovinud poleks, arvestama. Selles mõttes oli tõesti üllatus järsku eemale rebitud saada ja oma teed enam mitte käia.»

Tagasi üles