Maineka mõttekoja Saksa Marshalli Fondi töötajad koostasid nimekirja sündmusest, mis alanud aastal maailma mõjutavad.
Üheksa maailma mõjutavat sündmust 2016. aastal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Ameerika Ühendriikide koostöö liitlastega
End Islamiriigiks kuulutanud rühmitus (ISIS) osutub vastupidavaks ja jätkab levimist kõikjal Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Samal ajal jätkavad lääne võimud piirkonnas väikse jalajälje strateegiat ning seisavad kodus jätkuvalt silmitsi terroriohu ja põgenikevooluga. Siiski püsib sõjalise sekkumise hind kõrgem mittesekkumisest. Julgeolekuolukorra halvenemine Süürias, Iraagis, Liibüas aga ka Jeemenis ja Egiptuses survestab Ameerika Ühendriike ja selle liitlasi (Prantsusmaad, Ühendkuningriiki ja Saksamaad) tõhustama tegevust ning proovima veenda regionaalseid võime nagu Türgi, Iraan ja Pärsia lahe riigid võtma endale suuremat julgeolekualast vastutust. Süüria ja Iraagi kriiside kaasmõju survestab Prantsusmaad tegutsema märksa jõulisemalt nii Liibüas, kus riik mängis juhtrolli 2011. aastal kui ka Saheli piirkonnas. Peamine küsimus jääb samaks: kas Ameerika Ühendriikide ja Euroopa partnerite koostöö on piisav võitlemaks nende samaaegsete ohtudega.
2. Venemaa agressioon võib laieneda
Venemaa agressiivne revisionism jätab maailma poliitikale 2016. aastal jätkuvalt tugeva jälje. Kremli püüdlused kinnitada Venemaa staatust globaalse suurvõimuna, esitada väljakutse lääne demokraatlikule kogukonnale ning seada kahtluse alla külma sõja järel tekkinud rahvusvaheline kord, on saanud Vladimir Putini režiimi peamiseks legitimiseerimise allikateks. 2016. aasta sügiseks kavandatud parlamendivalimiste, Vene majanduses valitseva kaose ja kasvava sotsiaalse rahulolematuse tõttu peab Kreml välise vastasseisu abil tekitama suuremat patriootlikku mobiliseerimist. Praegused kaks konflikti – Ukrainas, kus Venemaa nõuab oma mõjusfääri säilitamist ning Süürias, kus Moskva sekkus, et taastada sõnaõigus konfliktide lahendamisel –, on kaotamas oma mõju venelaste mobiliseerimisel. Venemaa peab otsima järgmise piirkonna või teema, millega läänele vastanduda, demonstreerida oma ambitsioone ja – mis kõige tähtsam – millega saavutada kiirvõit. Seda võidakse teha oma vahetus läheduses, kus Nõukogude-järgne haprus pakub Venemaa manipulatsioonidele võimaluse sekkumiseks. Samuti võidakse seda teha kauemal, sekkudes juba praegu käivasse konflikti näiteks Liibüas, et kehtestada end asendamatu konfliktide lahendajana kogu maailmas. Lääne poliitika peaks hoolikalt pühenduma Vene järgmise interventsiooni võimalikele sihtmärkidele, mitte mõttetutele katsetele olukorraga kohanduda.
3. Vaidlused eurotsooni «keskuse» ja «ääreala» vahel
2016. aastal ilmnevad tõenäoliselt taas vaidlused eurotsooni «keskuse» ja «ääremaa» vahel, nagu on toimunud perioodiliselt viimase viie aasta jooksul, kuid sel korral on see enam seotud väliste küsimustega. Kui president François Hollande kuulutas mõned päevad pärast 13. novembri terrorirünnakuid Pariisis, et «julgeolekupakt on olulisem kui stabiilsuspakt», saatis ta selge sõnumi, et tema jaoks on vajadus kaitsta Prantsuse kodanikke, kasutades selleks muu hulgas sõjalisi operatsioone Süürias, tähtsam kulutuste vähendamisest, mis on vajalik ELi eelarvenõuete raames püsimiseks. Kui Saksamaa keskendub rändekriisi lahendamisele ja osutab teistele ELi liikmesriikidele kasvavat survet, et nad nõustuks koorma õiglase jagamisega, püüavad nad (teised ELi liikmesriigid - toim) tõenäoliselt siduda seda teiste teemadega, mis viib eurooplaste vahel ilmselt veelgi keerulisemate vaidlusteni kui need, mis on toimunud viimase viie aasta jooksul.
4. Iisraeli ja Türgi reaalpoliitika
Iisrael ja Türgi võivad 2016. aastal lõplikult klaarida oma suhted, mis oleks klassikaline reaalpoliitika triumf tunnete üle. Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on lõpuks mõistnud, et tema riik vajab liitlasi ja Iisraelil on pakkuda palju tehnoloogia, kaubanduse ja energeetika valdkondades ning luureinfo jagamisel. Võidakse jõuda kokkuleppele Türgile Iisraeli ja Küprose nafta eksportimises, millega võivad kaasneda poliitilised ümberkorraldused Vahemere idaosas.
5. Briti referendum
Tõenäoliselt hiliskevadel või suvel hääletavad britid rahvahääletusel selle üle, kas jääda Euroopa Liitu või lahkuda. Sellele eelnevad veebruaris läbirääkimised peaminister David Cameroni ja teiste valitsusjuhtide vahel. Referendumi tulemus mõjutab Ühendkuningriigi püsimist, sest kui rahvahääletusel otsustatakse lahkumise kasuks, võib Šotimaa valida Ühendkuningriigist lahkulöömise tee ning jäämise ELi. Brittide lahkumine võib kaasa tuua sarnased nõudmised ka Poolas, Rootsis, Taanis ja isegi Prantsusmaal, kui seal tõuseb domineerivaks poliitiliseks jõuks Rahvusrinne. Kui briti rahvas otsustab uute eritingimuste alusel jääda [ELi], võib see kaasa tuua teiste liikmesriikide nõudmised muuta nende liikmesuse tingimusi. Kuigi «Brexitil» on briti eripärad, on see osa praegusest populismilainest Euroopas ning mõjutab ELi võimekust võidelda teiste kriisidega, millega silmitsi seistakse. Hiina president Xi Jinping ja USA president Barack Obama on teinud selgeks, et nad pooldavad Ühendkuningriigi jäämist ELi. Eelolevatel kuudel tuleks seda ühest sõnumit pidevalt saata, kuna see võib mõjutada kõhklevate valijate otsust.
6. Käeulatuses lahendus Küprosel
Järgnevate kuude jooksul lepivad Küprose pikaaegse tüli osapooled tõenäoliselt kokku nii saare Kreeka kui Türgi poolel läbiviidava taasühendamise referendumi tingimustes ning võimalik, et see toimub juba 2016. aasta hiliskevadel. Kuigi veel on vara ennustada edu protsessis, mida minevikus on tabanud nii palju pettumusi, on väljavaated praegu piisavalt head. Küprose Vabariigi liidrid ning Türgi kogukond on siiralt valmis kokkuleppeks. Majandushädad on suurendanud mõlemal poolel motivatsiooni jõuda kokkuleppele. Küprose küsimuse lahendamine oleks oluline areng kaootilises ja ebaturvalises piirkonnas. See avaks tee NATO-ELi koostööle kõigis küsimustes alates Ukrainast kuni Lähis-Idani, mis on transatlantiline võtmeküsimus, ning annaks suure tõuke Türgi-ELi suhetele. Jokkeriks on siin Venemaa roll Türgi-Vene hõõrdumise kontekstis. Küprose küsimuse lahendamine ohustaks Venemaa huve ning Moskva võib selle takistamiseks kasutada oma mõju saarel ning ÜRO Julgeolekunõukogus.
7. Ebastabiilsuse kasv Kreekas
Taas kord tuleb euroalas toimuva puhul jälgida Kreekat. 2015. aasta juuli kokkulepe, mis võimaldas Kreekal jääda eurotsooni ning saada kolmanda abipaketi, oli mõistlik lahendus aja võitmiseks, aga mitte lahendus riigi probleemidele. Esiteks, erinevalt varasematele ennustustele, võib 2016. aasta kujuneda Kreeka jaoks järjekordseks majanduslanguse aastaks. Olukorras, kus maksudest kõrvalehoidmine ja korruptsioon pole kuhugi kadunud, on pangandussektor jätkuvalt hädas. Majanduslanguse oht ja väike edu maksutulude kogumisel põhjustavad jätkuvalt eelarveprobleeme. Avalikkuse toetus valitsusele, mis on nõustunud läbi viima ambitsioonikaid reforme, on juba langemas. Hiljutine arvamusuuring (Kappa Researchi 2015. aasta novembri uuring) näitas, et 70 protsenti vastanuist pole valitsusega rahul. Praegune Tsiprase valitsus võib oodata 2016. aastal proteste ja streike ning valitsusel on raske leida parlamendis vajalikku toetust viimaks ellu vajalikke reforme (muu hulgas maksu- ja pensionireformi ning ambitsioonikat erastamisprogrammi). 2015. aasta lõpus kaotas koalitsioon kaks rahvasaadikut seaduse pärast, mis reguleerib omandikaitset laenude tasumata jätmise korral. 2016. aastal jääb Kreeka majandus-, fiskaal- ja poliitarengute jälgimisnimekirja.
8. Transatlantilised erimeelsused Hiina pärast
2015. aastal ilmnenud transatlantiline lõhe Aasia infrastruktuuri investeerimispanga pärast näitas Hiina tõusu jätkuvat võimet Euroopat ja Ameerika Ühendriike lahutada. 2016. aastal võib rida teisi küsimusi need erimeelsused paljastada. Hiina «Üks Vöö, Üks Tee» (ingl k: One Belt, One Road, OBOR) strateegia Siiditee investeeringukavad hakkavad suurejoonelistest avaldustest vormuma tegelikeks projektideks. Suur osa Euroopast hakkavad nendes entusiastlikult osalema, Ameerika Ühendriikidest saab aga vastakate tunnetega kõrvaltvaataja. 2016. aastal näeme ilmselt ka seda, et Hiinale antakse vastavalt WTOga liitumise tingimustele turumajandusega riigi staatus (ingl k: Market Economy Status, MES), mis pärsib riikide võimalusi kehtestada dumpinguvastaseid tollimakse näiteks Hiina tõusvale tööstusekspordile. Kuigi küsimus tekitab Euroopas vaidlusi, on suur võimalus, et Brüssel annab lõpuks [Hiinale] selle staatuse, aga Washington seisab sellele vastu. Nii OBORi kui MESi tähtaegade saabudes tõusetuvad õigustatud arutelud, kuidas vastata. Ameerika Ühendriikides tugevneb arusaam, et Euroopa on muutumas oma Hiina-poliitikas üha pehmemaks ning Euroopas tugevneb omakorda narratiiv, et Ameerika Ühendriigid ei seisa vastu üksnes Hiina probleemsetele ihadele, vaid ka Hiina kui suurjõu mõnedele põhjendatud nõudmistele.
9. Internetivabaduse piiramine
Koos Hiina kübersuveräänsuse nõuete ning Euraasia ja Lähis-Ida habraste demokraatlike institutsioonide läbikukkumisega, võib hoogustuda interneti balkaniseerumine, mis on märk vaba infovooluga veebi ajastu lõpu saabumisest. Hiinas on rohkem internetikasutajaid kui üheski teises riigis, mistõttu ei pruugi riigi määratavad veebinormid mõjutada üksnes Hiina veebikasutajatele internetiplatvorme pakkuvaid Hiina ja rahvusvahelisi tehnoloogiafirmasid. Pekingi liberalismi-vastane liit riigi kontrolli oma virtuaalsetel aladel ja geograafilise domeeni üle toetava Moskvaga, võib leida poolehoidu ka Lähis-Ida, sealhulgas Iraani ja Saudi Araabia ebademokraatlikelt režiimidelt ja ka Türgi-sugustelt tugeva käega demokraatiatelt, mis püüavad kallutada tasakaalu poliitilisel mängumaal enda kasuks ning vähendada poliitilist ja meedia kriitikat nende režiimide kohta. Surve liberaalsusele tuginevale rahvusvahelisele korrale küberruumis suurendab selles küsimuses nii transatlantilise juhtkonna kui ka uute liitude panuseid kaitsmaks vaba internetti lääne ja India-suguste demokraatiate vahel.