Saksamaale pagenud venelanna avaldas jäleda pildi naiste elust pagulaskeskustes

Naistevastane vägivald. Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

«Teadsin, et iga kell võib keegi ukse maha murda.» Euroopasse pagenud Vene ajakirjanik Natalja avaldas väljaandele Die Welt, kuidas meessoost põgenikud terroriseerivad naisi Saksa asüülikeskustes.

Natalja oli Venemaal spordireporter. Oma võime kritiseerivate artiklite pärast tekkis tal probleeme. Lisaks rünnati ja vigastati tema 17-aastast tütart ühel Ukrainat toetaval Moskva rahumarsil. Arvatavasti politsei töö.

Eelmise aasta märtsis lendas Natalja tütrega Hannoveri, kus ta esitas Saksa võimudele varjupaigataotluse.

Naine elas tütrega kokku kuus kuud neljas erinevas põgenikele mõeldud majutusasutuses. Neis kõigis sai talle selgeks, et ta ei saa Saksamaal mitte kusagil ennast turvalisena tunda. «Mida naised peavad seal üle elama, on kohutav. Ma ei oleks iial uskunud, et selline asi oleks Saksamaal võimalik,» ütleb Natalja.

«Ta oli üleni sinine ja punane ning ta nägu ei näinud enam inimese moodi välja. Ja ta oli rase!»

Alguses sattusid Natalja ja tema tütar Braunschweigi asüülikeskusesse. Naise sõnul oli seal pidevalt tüli kahe meeste grupi vahel, mistõttu pidi politsei tulema iga päev keskusesse rahu tagama.

Ei näinud enam inimese moodi välja

Natalja lisab, et meessoost keskuse asukad ahistasid pidevalt. «Üks meestest oli pidevalt naiste tualetis, kui tahtsin seda kasutada. Nad vahetasid üksteist välja, nagu nad oleksid pidanud vahti ja tahtnud öelda: «Me ei pane teid tähele, teil ei ole siin midagi kaasa öelda.»»

Natalja ja tema tütar käisid alati ainult kahekesi tualetis. Samuti oli neil probleeme duši all käimisega. Võttis päevi, enne kui Natalja julges minna dušši võtma, kuigi see oli riskantne. «Teadsin, et iga kell võib keegi ukse maha murda,» märgib ta.

Natalja küsis majutuskeskuse juhtkonnalt, miks nad ei võta midagi ette. Aga vastust ta ei saanud, sest juhtkond ei tegele tõsiselt probleemiga. «Ühel õhtul tuli turvatöötaja, lükkas 13-aastase albaania tüdruku meie tuppa palvega tal pilk peal hoida. Isa olevat muutunud ema vastu vägivaldseks ja tema tütart pidi seetõttu kaitsma,» toob Natalja näiteks.

«Peitsime ta ööseks tuppa. Sisendasin talle, et ta ei avaks mitte kellelegi ust ega läheks akna taha. Veel vähem WCsse - lasin tal pissida topsi,» jutustab naine. Ta küsis turvamehelt, kuidas on lood tüdruku emaga, mille peale vastas mees: «Seda näeme homme.»

Päev hiljem seisis üks naine koridoris. «Teadsin kohe, et see saab olla ainult tüdruku ema,» meenutab Natalja. «Ta oli üleni sinine ja punane ning ta nägu ei näinud enam inimese moodi välja. Ja ta oli rase! Nagu paljud teised naised keskuses.»

Braunschweigi põgenikekeskus ei olnud ainuke, kus Natalja pidi läbi elama jõledusi, mille puhul asutuse juhtkond pigistas silmad kinni. Ületäituvuse tõttu saadeti naine ja tema tütar Ida-Vestfaalis asuvasse Oerlinghauseni asüülikeskusesse. Natalja sõnul olevat õhtuti üks mees kahe matšeetega hoones ringi jooksnud. Üks paremal, teine vasakul pool vööd. «Nagu piraat.»

Ka seal pidasid mehed vaheldumisi vahti naiste WC-le. Ja sama lugu oli kolmandas põgenikekeskuses Bielefeldis. «Sain aru, et see on osa süsteemist. Kokkuvõtlikult võin öelda ainult seda, et naisi ei peeta mitte millekski. Naised ei tohi seal vabalt ringi liikuda.»

Kust tulevad need mehed? Peaasjalikult on majutusasutuste elanikud pärit Pakistanist, Afganistanist, Süüriast, Albaaniast ja Makedooniast.

Ei midagi uut

Viimaks sattus Natalja koos tütrega ühte majutuspaika Dortmundis. Seal pidi tüdruk kahjuks läbi elama ebameeldiva vahejuhtumi: ühel hilisõhtul läks ta üksinda tualetti ja tuli paanikas tagasi. Nimelt haaranud üks noor aafriklane talt käest kinni ja püüdis teda tirida oma tuppa.

Bundestagi liige Franziska Bratneri sõnul ei ole eelpool kirjeldatu midagi uut. Ta lisab, et vägivalla ennetamisega põgenikekeskustes peab tõsiselt tegelema. «See on koht, kuhu põgenikud saabuvad, ja esimene koht, kus peab kohe reageerima, juhul kui rünnakud ja vägivald jõuavad naiste ja lasteni.» Seetõttu nõuab ta turvalisuse tõstmiseks keskustes erinevaid vastumeetmeid.

Sellest hoolimata ei usu Natalja, et varsti muutuks põgenikekeskustes midagi. «Mul on ennekõike tunne, et seal on midagi kapitaalselt valesti.»

Täna läheb Nataljal hästi. Ta on vahepeal oma mõlemad nooremad tütred – 11 ja 13 aastat vana – Venemaalt ära toonud. Natalja ja tema kolm tütart elavad nüüd ühes üürimajas Dortmundis. Tüdrukud käivad integratsioonitunnis. «Mul on suur õnn, et saan olla Saksamaal, turvalises paigas. Aga algus oli keeruline,» lausub venelanna.