/nginx/o/2016/01/27/4909981t1h936d.jpg)
Ühendriikide nädalakiri Time koostas nimekirja neljast korrast, kui maailm on nn viimsepäeva kella järgi olnud kõige lähemal inimkonda ohustavale katastroofile.
Nimekiri: neli korda, mil maailm on olnud lähedal saatuslikule katastroofile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimsepäeva kell (inglise keeles Doomsday Clock) on Chicago ülikooli ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists juhtkonna loodud sümboolne sihverplaat, mis näitab kujundlikult palju on jäänud aega inimkonnale saatusliku katastroofini.
Eile otsustas sama ajakirja toimetus, et viimsepäeva kellal jääb maailm endiselt kolme minuti kaugusele südaööst ehk globaalsest katastroofist. «See otsus ei ole hea uudis,» kommenteeris ajakiri oma otsust, «kuid väljendab nördimust selle üle, et maailma liidrid ei suuda jätkuvalt keskenduda oma jõupingutustele ja juhtida maailma tähelepanu vähendamaks äärmist ohtu, mida kujutavad tuumarelvad ja kliimamuutused.»
Kell võeti kasutusele külma sõja alguspäevil 1947. aastal ning sellega soovisid tuumateadlased hoiatada maailma tuumarelvadega kaasnevate ohtude eest. Sel aastal näitas kell 23.53 ehk inimkonna hävingut sümboliseerivast keskööst puudus seitse minutit. Kella on keeratud kokku 22 korda, viimati tänavu.
Kõige negatiivsem oli kellanäit 1953. aastal, kui kell näitas 23.58, kõige optimistlikum aga külma sõja lõpupäevil 1991. aastal, mil kellaajaks seati 23.43. Nädalakiri Time koostas nimekirja neljast korrast, kui maailm on kella järgi olnud kõige lähemal katastroofile.
1953. aasta: kell näitas 23.58
/nginx/o/2016/01/27/4909967t1hd85f.jpg)
1949. aastal kui NSV Liit katsetas teise riigina Ameerika Ühendriikide järel aatomipommi, puudus ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists tuumateadlaste hinnangul südaööst kolm minutit. 1953. aastal kui NSV Liit katsetas esimest korda vesinikupommi, jäi südaööst puudu kõigest kaks minutit. «Kõigest veel mõni tiks ja tuumaplahvatused Moskvast Chicagoni löövad lääne tsivilisatsioonile kesköökella,» hoiatas ajakiri toona. 50ndate lõpus õnnestus diplomaatidel pingeid siiski leevendada ja 1963. aastaks näitas kell 23.48 ehk inimkonna hävingut sümboliseeriv kesköö oli 12 minuti kaugusel.
1968. aasta: kell näitas 23.53
/nginx/o/2016/01/27/4909971t1h409d.jpg)
Pingelõdvendus ei kestnud aga kaua. Järgmine sümboolne kellakeeramine pärast 1963. aastat toimus viis aastat hiljem, kui kella keerati edasi viie minuti võrra. Kella keerati edasi Ameerika Ühendriikide sõjategevuse tõttu Vietnamis ja mujal maailmas. Samuti oli 1967. aastal toimunud kuuepäevane sõda Iisraeli ja araabia riikide vahel ning veel kaks aastat varem sõda India ja Pakistani vahel.
1984. aasta: kell näitas 23.57
/nginx/o/2009/08/20/223768t1hb1e8.jpg)
60ndate lõpus alanud pingelõdvendus Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu suhetes võimaldas kella tagasi keerata. 1972. aastal, mil Ameerika Ühendriigid ja NSV Liit sõlmisid omavahel strateegilise ründerelvastuse piiramise lepingu, näitasid kellaosutid aega 23.48. Seejärel hakkasid kellosutid taas lähenema südaööle, kusjuures suurt rolli mängis kellakeeramise juures Afganistani sõda. 1984. aastal, kui Ameerika Ühendriigid paigutasid Lääne-Euroopasse oma raketid ning toimus võidurelvastumine, näitasid kellaosutid kellaaega 23.54. 1987. aastal Ühendriikide ja NSV Liidu vahel sõlmitud kokkulepe kesk- ja lähimaa tuumarakettide likvideerimise kohta ning sellele järgnenud NSV Liidu kokkuvarisemine 90ndate alguses võimaldas kella taas tagasi keerata. 1991. aastal seati kellaajaks 23.43. See on jäänud ka parimaks näitajaks.
/nginx/o/2010/07/07/398954t1ha6bb.jpg)
2015. aasta: kell näitas 23.57
Pärast 1991. aastat keerati kella kuni 2010. aastani pidevalt edasi. 2010. aastal keeras ajakiri sümboolse kella minuti võrra tagasi – kell näitas siis 23.54 –, viidates Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahelisele uuele tuumarelvaarsenali vähendamise lepingule ning maailma riikide antud lubadustele 2009. aasta kliimakonverentsil Kopenhaagenis. Seejärel on aga kellaosuteid uuesti edasi keeratud ning 2015. aastal jõuti uuesti kolme minuti kaugusele keskööst. Mullu põhjendas ajakirja toimetus kellakeeramist kliimamuutustega ning tuumavõidujooksuga, mis kujutavad ohtu inimkonnale.