Ponomarjov: korrumpeerunud Venemaad valitsevad FSB ja miilits

Lev Ponomarjovi hinnangul on Venemaa küps liikuma demokraatia poole, kuid see pole võimude huvides. Foto: Raigo Pajula

Üleeile Tallinnas loengu pidanud Vene inimõiguslase Lev Ponomarjovi hinnangul on Kremli demokraatiapüüdlus illusioon, kuna riiki juhib eriteenistus.

Mida arvata president Dimitri Medvedevi kõnest olukorrast riigis?
Lootsime kõik, et ta ütleb konkreetseid asju, kuid kahjuks ta seda ei teinud.

Kuidas suhtuda Medvedevi poliitikasse? Kas ta on tõesti läänemeelne, nagu paistab, või see ainult tundub nii?
Mõlemad variandid on võimalikud. Me ei tea seda. Kaldun ise rohkem geopoliitilise tandemi poole, kuid mul pole usaldusväärseid allikaid seoses Medvedevi teemaga.

Üks variant on see, et igal õhtul arutab (Vene peaminister Vladimir) Putin Medvedeviga, kuidas päev läks ja milline on järgmine samm hea ja halva võmmina. Nad teevad eksperimenti Venemaa ja võib-olla et ka kogu maailma peal. Nende ülesandeks on võimu võimalikult kaua enda käes hoida ja nad on sunnitud kuidagi vastu panema aja survele. Seetõttu mängivad nad head ja halba uurijat, hoiavad võimu kellegi lootuste najal ning teevad mõningaid pingutusi. Sel viisil neil kõik klapib.

Samas pole välistatud, et noor ja ambitsioonikas Medvedev loob vaikselt oma poliitilist ruumi ja otsib toetajaid just endale. Näeme ju, kuidas poliitilisse eliiti ilmub inimesi, kes on orienteeritud Medvedevi poliitikale ja see on juba ideoloogiline valik, mitte mäng ühe või teise (Medvedevi või Putini – I. H.) käsutuses.

Üha enam inimesi poliitilises eliidis räägib, et Medvedev peab kandideerima uuesti presidendiks ja võib-olla see moonutab poliitilist ruumi ja mängu tandemi vahel. Sel juhul on liberaalne demokraatlik prototüüp isegi võimalik. Mingid liikumised selles suunas muidugi toimuvad, kuid väga aeglaselt. Medvedevi eestvedamisel ootasime rohkemat. Näiteks konkreetselt tahtsime, et 2011. aasta valimised viidaks läbi teiste reeglite järgi.

Medvedevi nõuniku Igor Jurgensi sõnul võtab liberaalse demokraatia loomine Venemaal aega ning varuda tuleb kannatust.
Jurgens on nagu Medvedev, teine väljalase Medvedevist. Nad ütlevad: oodake, kõik on veel ees. Siit koorub välja aga väga tõsine küsimus. Mida tähendab kannatage? Mul on jäänud mulje, et kui nii jätkata, siis riik laostub edasi. Tuleb geopoliitiline katastroof.

Venemaa laguneb ja sellele on vaja kõigil mõelda, mitte mängida emotsioonile, et see kõik on veel ees. Kui palju ees? Me ju mõistame, et see ei saa homme toimuda, kuid mingid reaalsed sammud on vaja ette võtta ja ma usun, et riik on juba küps reaalseteks sammudeks demokraatia suunas. Näiteks tehku paljuparteiline süsteem ja kõik. Rohkem polegi vaja. Kuigi demokraadid ei pääse võimule, on vähemalt süsteem.

Miks on see protsess Venemaal nii raske?
Sellepärast, et nad ei taha võimu käest anda. Neil on vaid üks ülesanne: võimu kaitsta. Need on lihtsalt inimesed, kes pole mingil viisil koostööaltid. Nad tulid kokku ja võimu enam käest ei anna. Sellel on palju põhjuseid.

Võim on väga korrumpeerunud, nad kardavad juhtimise käest anda, kuna pelgavad kinni minna. Kui keegi annaks neile garantii, et nad ei läheks kinni, siis nad ilmselt lahkuks võimult. Kuid keegi neile seda garantiid ei anna ja nad mõistavad seda.

Muidugi on ka võimuarmastajaid, kuid neid ma eriti ei näe. On vaid inimesed, kes tahavad hästi elada, alustades Putinist. Võib-olla ta annaks meeleldi võimu käest, kui ta oleks veendunud, et tal lubatakse pärast kenasti elada.

Kas on positiivseid märke, et olukord muutub?
Küsimus puudutab nii võimu kui ka ühiskonda. Kõige hirmsam on Venemaal see, et poliitiline võim allub eriteenistustele. Kui seda võrrelda, siis ehk vaid sõjalise huntaga.

Eriteenistus peaks üritama alati kaitsta inimeste õigusi ja poliitiline võim hoiab sellel silma peal. Näiteks salavanglad, mille eest demokraatlikes riikides eriteenistustele vastu näppe antakse. Seega nad pelgavad või õigemini tahavad midagi teha, aga ei tohi.

Venemaal võivad nad teha kõike, mida iganes tahavad. Olukord halveneb pidevalt.

Kui totalitaarne võim kokku kukkus, tunnetasid inimesed vabadust. Kuid vabadust mõistsid kõik erinevalt. Väga paljud inimesed pöördusid kriminaalsele teele. 2000. aastal muutus olukord järsult halvemaks. Tuli Putin, eriteenistus sidus tugevalt käed ja hakkas järjest õigusi ja vabadusi ära võtma. Nad teevad seda siiani, vaatamata sellele, et Medvedev sai võimule. Pole mõtet arvata, et tuli Medvedev ja olukord liigub paremuse suunas. Niikuinii muutub halvemaks, vaid retoorika muutus. Äsja võeti vastu FSB seadus, mis lubab hirmutada keda tahes ja millal tahes, ja mitte mingit vastutust ei võeta. Sellele väga halvale seadusele kirjutas alla Medvedev!

Naljakas on see, kuidas meie võitleme, et meil oleks Moskva kesklinnas õigus korraldada miitinguid, mida laiali ei aetaks ja kuhu tuleb paar-kolm tuhat inimest. Moskva võimud võivad lubada, aga võivad ka mitte lubada. Seaduse järgi ei tohi nad miitingut keelata, aga nemad käituvad kui mingi feodaalvõim. Asi käib tuju järgi: üks läheb, siis võib, teine läheb, siis ei või.

Putini-Medvedevi poliitika peenetundelisus seisnebki selles, et kõik pole keelatud. Kui tahavad, siis lubavad. Signaal on, et nemad otsustavad kõike. Nemad ongi seadus, nad teevad seda kõike väga häbematult.

Mida suletum süsteem, seda hullem olukord on ka inimõigustega. Vanglates on väga halb seis. Mitte kõigis, kuid umbes kümnendikus. Seal on olukord nagu koonduslaagrites. Mitte ükski kinnipeetu enam välja ei pääse, inimesi tapetakse, surutakse alla.

Teie jutu järgi tundub, nagu oleks Nõukogude Liit tagasi.
Jah, muidugi, praktiliselt ongi. Kui eriteenistusel on võim, siis nad viivad riiki Nõukogude Liidu suunas.

Meie poliitiline süsteem on peaaegu nagu nõukogude ajal. On monoparteiline süsteem Ühtse Venemaa juhtimisel. Inimesi peavad hülgama oma vaated, et saaksid teha poliitilist karjääri ja astuvad Ühtsesse Venemaasse.

FSBga koostöös jälgitakse inimesi kogu aeg. On nimekirjad, mille järgi absoluutselt kõik on kontrolli all. Kogu opositsioon on kontrolli all. Meil peetakse tavalisi aktiviste kinni, süüdistatakse alusetult võimude sõimamises, arestitakse, pannakse neile narkootikume taskusse, et neid karistada saaks. Selliseid juhtumeid on tuhandeid. Opositsionäärid on pideva surve all. See pole nagu USA salajälgimine, see on palju hullem.

Näiteks tuleb FSB töötaja kuskil Siberis ja ütleb: «Larissa, tean, et kavatsed minna sinna konverentsile, aga tead, ma ei soovita sul seda teha. Oleme ju sõbrad. Sul tulevad ebameeldivused.» Ja see toimib.

Mida arvate enda korduvast kinnipidamisest?
Mind on kolm korda kinni peetud. Need on olnud paaripäevased arestid. Esimene kaasus on praegu Euroopa Inimõiguste Kohtus. Selge, et selline teguviis on selleks, et me ei läheks võimudega vastuollu. Kuid konflikt tekib ainult siis, kui oleme veendunud, et seadus on meie poolel. Me pole mingid seaduserikkujad ning teame täpselt, kuidas seaduse järgi asjad olema peaksid. Piketeerimine peaks olema lubatud, kuid võim seda ei luba, kuna neile lihtsalt ei meeldi. Näiteks Moskva linnapeale ei meeldi, kui miiting toimub tema akende ees. Aga meie tahame teha seda just seal ja meil on selleks ka õigus. Mitte ainult meie ei taha, aga tahavad ka moskvalased.

Positiivsed muudatused on toimunud endise Vene naftamagnaadi Mihhail Hodorkovski kaasuses. Kas on lootust, et ta pääseb vabaks?
Ootame seda, kogu maa ootab, kogu maailm ootab. Vabaduse osas kahtlen. Mõni arvab, et tõepoolest on šansse, kuid kohtunikul on alati valik. Kuna üks karistus tal juba on, võidakse poole aasta kaupa seda pikendama hakata. Seis on ikka fifty-fifty. Enne uut aastat peaks tulema otsus.

Võitleme tema vabaduse eest. Korraldame massiaktsioone kohtu ees. Paljud tuntud inimesed astuvad üles, et kõik kuuleksid protsessi absurdsusest. Kõige olulisem on mõista, et see on absurdne.

Kuidas kodanikuõiguste olukorda Venemaal üldse parandada?
See on pidev töö. Tänu Medvedevile, tuleb tunnistada, on toimunud teatud humaniseerumine. Kuid samas kui kohtunikud võivad määrata miinimumkaristusi ja on võimalus valida karistuseks kaks kuni seitse aastat, annavad nad kogu aeg seitse aastat. See näitab, et tegu on represseeritud ühiskonna ja kohtuga. Probleemid ei alga ainult ülevalt, vaid ühiskonna seest. Inimestelt kostub tagasisidet, et mis neid kurjategijaid ikka vabastada, las istuvad kas või kogu elu. Ühiskond pole inimlik.

Palju on ametlikus poliitikas läänemeelseid ja palju nõukogudemeelseid inimesi?
Võimupoliitikas on paljudel imperialistlikke komplekse. Nad unistavad sellest, et Venemaast saaks tohutu impeerium, mida kõik kardaksid. On ka demokraatlikke poliitikuid, kuid nad on kõik opositsioonis.

Ja me tõesti usume demokraatiasse. Tahame naaberriikidega sõbralikke suhteid ja ei taha sekkuda naabrite poliitikasse.

Meil seadus lihtsalt ei toimi. Seadus ise pole paha, kuid seda rikutakse tõsiselt. Jääb mulje, nagu oleks kogu võim liimiga kokku kleebitud. Kui ühest kohast katki rebida, siis laguneb igalt poolt. Kõik on omavahel seotud, valitseb kohutav korruptsioon.

Samas opositsiooni häält on vähe kuulda?
Internetis on mitmeid väljaandeid, mis kirjutavad tegelikust olukorrast. Kuid siin mängib tandem samamoodi head ja halba võmmi, lubades mõnel väljaandel eksisteerida. Näiteks Kommersant on mõjuvõimas ja edendab demokraatiat. Raske on aru saada, kas võim lubab Kommersandil eksisteerida sellisel kujul või suudame juba ise hambaid näidata, nii et võim peab veidi taganema. Muidugi võiksin rääkida, kuidas oleme kõik jube vinged ja sunnime võimu taganema, kuid kahjuks pole ma selleks väiteks valmis. Kardan, et nad võivad selle iga hetk lõpetada ja näiteks peatoimetaja välja vahetada.

Kommersanti ajakirjanik Oleg Kašin peksti julmalt läbi. Ka teid on läbi pekstud 2009. aastal.
Kahjuks on see norm. Selliseid ajakirjanikke on kümne aasta jooksul surma saanud umbes 200. Kohalikes väljaannetes on see veel hullem. Kašini juhtumiga avaldatakse survet. Kui Kašin läbi peksti, tuli lausa Kremli kanalitest luba öelda, et las ajakirjanikud jälgivad, mida nad ütlevad. See oli etendatud peksmine, et kõik näeksid, et nendega juhtub samamoodi, kui nad nii teravatel teemadel kirjutavad. Ja mõned ajakirjanikud mõtlesidki juba ümber. Loodan, et ta ise kirjutab samamoodi edasi. Kuid ta ütles enda intervjuul ootamatult sellise fraasi, et «mõtlen järele, mille eest mind läbi peksti». Mind peksti ka läbi ja ma mõtlesin ka samas, et mille pärast.

Medvedev on algatanud korruptsioonivastase võitluse. Mis väljavaated sellel on?
Isegi tema ei saa midagi parata. Kõik on nii kinni makstud, et ollakse valmis üksteist kaitsma nii palju kui vaja. Isegi kui Medvedev tahaks oma võimu näidata, siis ta ei saaks. Näiteks (Sergei) Magnitski juhtum, kus omasid lihtsalt ei anta välja.

Miilits ja FSB on Venemaal peamised ja seda mitte vaid föderaalsel tasandil, vaid samuti ükskõik mis linnas. Kogu riik oleks nagu kaetud mingi lapitekiga – igas kohalikus omavalitsuses otsustavad küsimuste üle miilits, administratsioon, kurjategijad, kohus ja prokuratuur. Föderaalvõim siin olukorda ei mõjuta. Kui kohalik küsimus puudutab raha, siis see kõik on seotud ja korrumpeerunud. See pole enam juhitav.

Kuidas oleks võimalik üldse nii suures riigis kõike kontrollida?
Kontroll polegi võimalik. Kohalikul tasandil on rahalised huvid kõige tähtsamad. Nad joovad teineteisega, käivad koos saunas ja kõike muud. Välja on kujunenud mingi täiesti unikaalne poliitiline süsteem, mida polegi võimalik otseselt millegagi võrrelda. Süsteem, mis põhineb lokaalsetel korrumpeerunud huvidel. See pole jätkusuutlik, aga pistis on nagu mingi tugev liim, mis seda süsteemi koos hoiab. Kui neid rahasid ei liiguks, laguneks riik. Tugevat vertikaalset võimu pole juba ammu. Konsensus kestab, kuniks on raha. Sellist riiki pole võimalik valitseda ja tandem saab sellest aru, läheneda tuleb demokraatiale.

Karmi käega Putin on inimeste seas populaarne juht. Kui olukord on nii kehv, siis kuidas see võimalik on?
Alternatiiv ju puudub. Lisaks sellele vedas Putinil ajastusega. Elatustaseme ja majandusolukorra paranemine toimusid enne Putinit. Riik ei arene enam, ei majanduslikult ega poliitiliselt, kõik stagneerub. Kui kümne aasta eest elatustase kasvas, siis nüüd enam mitte ja juba kasvab rahulolematus.

Putini retoorika oli kogu aeg politseilik ja kriminaaluurijalik. Nõukogude Liidu ühiskond on paraku totalitaristlike, imperialistlike kompleksidega.

Probleem on ka selles, et inimeste suurim infokanal televisioon ei hari ühiskonda. Telekast tuleb kõike, kuid humanistlikku kasvatust mitte. Televisiooni kaudu saaks poliitikat muuta. Kui Putin 2000. aastal võimule sai, muutus televisioon hetkega täielikult. Mida Putin aga väga targalt tegi: ta lubas noortele vabaduse eraelus. Näiteks sõida lõunamaale, kuhu iganes tahad, ela kuidas tahad. Mis puutub eraelusse, siis noored on vabad ja kaugenevad poliitikast. Suhtumine on selline, et kõik valetavad, nii võim kui ka opositsioon.

CV
Lev Ponomarjov
Sündinud 2. septembril 1941. aastal Tomskis.
Liikumise Inimõiguste Kaitseks juht.
Moskva Helsingi Grupi liige.
Kunagine riigiduuma saadik.
Ponomarjov on avalikult kritiseerinud vangide ebainimlikku kohtlemist ja piinamist Venemaa vanglates, samuti osaleb ta meeleavaldustel õigusriigi ja kodanikuühiskonna toetuseks.
1. aprilli öösel 2009. aastal peksti Ponomarjov oma kodu juures jõhkralt läbi ning viidi raskes seisundis haiglasse.
Tänavu märtsis kirjutas ta esimeste seas alla Putini-vastasele manifestile.
Allikas: PM