Keir Giles: Süüria relvarahu Venemaa õppetunnid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa presidendi Vladimir Putini ja tema Süüria kolleegi Bashar al-Assadi näopildiga suveniir Damascuses.
Venemaa presidendi Vladimir Putini ja tema Süüria kolleegi Bashar al-Assadi näopildiga suveniir Damascuses. Foto: SCANPIX

Vaenutegevuse osalise peatamise kokkulepe Süürias asub suure sammu lähemale lähieesmärkidele – peatada suurem verevalamine ja teha võimalikuks humanitaarabi viivitamatu kohaletoimetamine. Plaan näib köitev, eriti teiste võimaluste puudumise tõttu, kirjutab Chatham House'i mõttekoja Vene ja Euraasia programmi vanemteadur Keir Giles.

Kuid see vastab suurel määral Venemaa – mitte üksnes Süüriaga seotud – eesmärkidele ja talletab hädasid, millega lääneriigid silmitsi seisavad. Täpsemalt öeldes on kokkulepe kinnitanud Venemaale, et agressiivne sõjaline sekkumine on kõige tulemuslikum viis saavutada kiireid ja soodsaid välispoliitilisi tulemusi.

Venemaa võib praeguse kokkuleppega igati rahul olla. See aitab saavutada Süüria konflikti puhkemisest saadik Venemaa järjekindlalt püsinud eesmärki: peatada opositsioonivägede sõjalised operatsioonid Assadi valitsuse vastu.

Relvarahuplaani kokkuleppega liitunud opositsioonirühmitused kavatsevad osa võtta ka Genfis toimuvate rahukõneluste järgmisest voorust, saades vastutasuks lubaduse, et valitsusväed ja Venemaa neid edasipidi ei ründa. See vastab veel ühele Venemaa eesmärgile: selle asemel, et president Assadit jõuga eemaldada, nagu nõudsid varem Ameerika Ühendriigid, peetakse läbirääkimisi võimu ülemineku üle Süürias kooskõlas Venemaa huvidega.

Tagasi üles