Me seisame silmitsi lääne lõpuga. Euroopa Liidust, NATOst ja Atlandi liidust võivad aasta lõpuks olla järel varemed, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.
Edward Lucase kolumn: Brexit ja lääne lõpp (7)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
7. märts 2016, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu sõber Anne Applebaum ütles sel nädalal, et meid ootab ees terve rida ohtlikke valimisi. Donald Trumpil on head šansid saada USA vabariiklaste presidendikandidaadiks. See tähendab, et Ühendriikide järgmiseks presidendiks võib saada keegi, kes kiidab heaks diktaatorite tegevuse, valetamise ja piinamise (Hillary Clintoni kandidatuur paistaks eriti nõrgana, kui tema rivaalid ei oleks sedavõrd eksootilised).
On selge, et isolatsionistlikud meeleolud on tugevad kogu USA poliitspektri ulatuses. Vihased, purunenud illusioonidega valijad panevad liitlassuhted ühte patta ahnete Wall Streeti pankurite, kampaaniarahastamise rikkumiste, diskrediteeritud peavoolumeedia ja kogu poliitilise klassiga. Ma mõistan nende tigedust, ent meie, eurooplased vajame endiselt hädasti USA-d nii kaubanduspartneri kui ka julgeoleku tagajana. Esimest korda alates Carteri administratsioonist on Atlandi liidu nõrgem jalg mitte Euroopa, vaid Ühendriigid.
Ärevust tekitav on ka meeleolu Euroopas. Peavoolu poliitikutel ei näi olevat veenvaid lahendusi rändekriisile ja sellele, kuidas taaskäivitada maailmajao paigal tammuvaid majandusi. Süsteemivastased parteid, nagu Alternativ Saksamaale (Alternative für Deutschland – AfD), Slovakkia neonatsid (esmakordselt parlamendis) või Prantsuse Rahvusrinne, teevad häid tulemusi kõikjal Euroopas.
See ei piirdu ainult valimistega. Vladimir Putin, kel on lääne nõrkuste tuvastamiseks terav silm, on innukas meie ridades valitsevat segadust ära kasutama. Ta on võimeline tekitama julgeolekukriise kõikvõimalikes kohtades: Arktikas, Baltimaades, Balkanil, Valgevenes, Mustal merel, Ukrainas, Kaukaasias, Kesk-Aasias – või kusagil mujal.
Eriti paneb mind muretsema Türgi, kellest on saanud meie kõige eemaletõukavam liitlane. Mis juhtub siis, kui Venemaa provotseerib ülitundlikku ja põikpäist Recep Tayyip Erdoğani aktiveerima NATO kollektiivkaitse sätet artikkel viit ja Põhja-Atlandi Nõukogu arutab seda, ent otsustab tegevusetuse kasuks põhjusel, et Türgi käitus järelemõtlematult? See asetab suure küsimärgi kõigi NATO heidutusest sõltujate, eriti Kirde-Euroopa eesliiniriikide julgeoleku kohale.
Ühise maja lammutamine
On viimane aeg koostada varuplaane. Kuidas tagame Euroopa julgeolekut NATO ja USA hegemoonia järgsel ajajärgul? Kuidas juhime Euroopat ELi otsustusprotsessi halvatuse või mittetoimimise oludes? Need on Suurbritannia jaoks väga tähtsad küsimused, millele meie suurus ja kogemused võivad pakkuda otsustava tähtsusega lahendusi.
Paraku on Suurbritannia mängust väljas, hõivatud oma naba imetleva Brexiti referendumiga – hoolimatu õnnemäng, mille tulemusest on David Cameron pannud sõltuma minu riigi tuleviku. Rahva otsus Euroopa Liidust lahkuda oleks kõike arvestades Suurbritannia jaoks halb, ent selle mõju meie liitlastele oleks palju hullem. Sellel omakorda oleksid järellainetused meie jaoks. Liite ja institutsioone hõlmava mitmepoolse reeglitel põhineva koostöö ajajärk on olnud äärmiselt kasulik Suurbritannia ja teiste seadusi austavate entusiastide, eriti väiksemate ja vaesemate riikide jaoks. Euroskeptikud usuvad, et Suurbritannia vabastab end kivistunud ja reformimatust EList. Tegelikult oleme lammutamas maja, milles oleme aastakümneid koos sõpradega elanud – ja seda ajal, mil välismaailm ei ole kunagi olnud nii tormiline ja ohtlik kui praegu
Ma loodan, et ELi jäämist pooldav leer saavutab referendumil veenva võidu ja Suurbritannia võtab viimaks pärast võitu postimperiaalsete ja sissepoole vaatavate tungide üle sisse oma õiguspärase koha Euroopa diplomaatia ja poliitikakujundamise südames. Väärtusliku aja ja energia raiskamine on siiski südantlõhestav ning ees ootavad 100 referendumini jäävat närvesöövat päeva.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.