/nginx/o/2016/03/11/5148037t1h623b.jpg)
Barbie – nukk, kes omas maailmas jõudis Kuule enne Neil Armstrongi – peatub sellest nädalast septembrini oma uhke riide- ja aksessuaarikollektsiooniga Pariisi Dekoratiivsete Kunstide Muuseumis, kus avati näitus «Barbie, ikooni elu».
«Barbie oli oma ajastu peegel,» rääkis näituse kuraator Anne Monier. Tema sõnul pakub näitus kultuurilist aegtelge läbi ikoonilise Ameerika preili elukäigu. 1959. aastal müüki tulnud nukumudelite taustaks on välja pandud vastavate ajastute ajakirjakaaned. Nukke on seal kokku 700.
Kuigi tundub, et Barbie ei püsi ühel töökohal just kaua, on tema CV muljetavaldav: seal seisavad teiste seas nii stjuardessi, kirurgi kui ka politseiniku amet. Pikajalgne blondiin on ka ei rohkem ega vähem kui neli korda kandideerinud USA presidendiks ning olemata küll kunagi ovaalkabinetti jõudnud, säilitanud päikeselise hoiaku.
Hoolimata tööalaste soostereotüüpide purustamisest ei panda siiski kunagi kahtluse alla Barbie ülinaiselikku isiksust, kui käes on vaba aeg, olgu selleks siis päev rannas, pärastlõuna jõusaalis või õhtu disainerikleidis.
Miljardes Barbie müüdi aastal 1997. Tänapäeval ostetakse üks seda tüüpi nukk iga kolme sekundi jooksul. Samas on Barbie pikalt olnud kriitika all: ta propageerivat idealiseeritud ilu ning naist kui seksobjekti ja ajuvaba tarbimisega tegeleja stereotüüpi.
Glamuurse välise sära taga tekitab aga mitmetimõistetavust edutüdruku ja seksiobjekti liitmine ning kehakuju, mis on sõna otseses mõttes saavutamatu – elusuuruses mudelid näitavad, et sellise suurusega jalgadel ja jalalabadel ei püsiks inimene püsti.
Kuigi mustanahalisi Barbiesid hakati tegema aastal 1968 ja pärast seda on nukule antud veel terve hulk rahvuslikke vorme, on ikooniline Barbie siiski vibalik sinisilmne blondiin – samasugune nagu Pariisi näitusel aukohal seisval Andy Warholi pildil.
Monierʼ arvates on kriitika kaitsetu nuku pihta ebaõiglane. «On lihtsam rünnata objekti kui ühiskonda,» leidis ta. «Anoreksias tuleks süüdistada pigem moeajakirju kui Barbiet.»
Nukku tootva mänguasjafirma Mattel disainer Robert Best aga ütles: «Kui on nii suur tuntus üle maailma, käivad sellega kaasas tugevad poolt- ja vastuarvamused, mis tekitavad arutelusid, mida meie Mattelis kontrollida ei saa. Inimesed kujundavad arvamusi ning kirjutavad artikleid ja doktoritöid.»
Mattelit kimbutas kahanev läbimüük kaheksa aastat järjest. Paranema hakkasid nende tulemused mullu viimases kvartalis, tänavu on nende kasum aga taas kahanenud.
Barbie eriline koht moetööstuses – paljud disainerid ütlevad, et ta inspireeris nende karjäärivalikut – on aidanud nukul aga vähenevatele müüginäitajatele vaatamata olulisena püsida. Retro-Barbiesid ja teisi eriväljaandeid hindavad kollektsionäärid, keda usutakse olevat umbes 100 000.
Tänavu võttis Mattel tõsiselt ette kehaküsimuse, tuues välja kolm uut nukusuurust: «pikk», «pisike» ja «vormikas». «Kas nüüd võime me lõpetada minu kehast rääkimise?» päriti ajakirja Time kaaneloos, mis oli pühendatud ikoonilise nuku uutele variantidele. Barbiesid on saada 27 naha- ja 22 silmavärvi ning 24 tüüpi juustega.
«Minevikus Barbiet ehk idealiseeriti, aga tänapäeval seda enam pole,» rääkis Best, lisades, et Mattel tahab propageerida laiemat iluideed.
18. septembrini avatud näitus Pariisis on teine kord, kui Barbie niimoodi Prantsusmaale läheb. Esimene oli aastal 1984, kui väidetavalt maailma suurimat – 20 000 nukust koosnevat – Barbiede kollektsiooni eviv juveelidisainer BillyBoy viis nad TGV-kiirrongil üle riigi tuurile.
57-aastane pupe
Barbiele, mille USA mänguasjatootja Mattel 1959. aasta märtsis müügile tõi, oli eeskujuks üsna samasuguse kehakujuga ja algselt hoopiski täiskasvanutele mõeldud Saksa nukk Bild Lili.
Oma Ameerika nime sai nukk Matteli presidendi Ruth Handleri tütre Barbara järgi. Esimesi Barbisid oli kahte tüüpi: blond ja brünett. 1964. aastal ostis Mattel Bild Lili õigused ja Saksa nuku tootmine lõpetati.