Telgis õpitud leedu keel tasus ära

Vaidas Saldžiūnas
, Vilnius, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bashir pöördumas leedulaste poole – nende omas keeles.
Bashir pöördumas leedulaste poole – nende omas keeles. Foto: Kuvatõmmis/Youtube

Keset pagulaskriisi jagavad paljud Ida-Euroopa riigid üsna vastumeelselt oma lõunapoolsete liitlaste koormat. Põgenike vastuvõtmine on sama populaarne kui internetis oma pangakonto detailide jagamine mõne Nigeeria printsiga. Leedu ei ole siin erand.

Nagu paljud teised riigid on Leedu nõustunud võtma vastu rohkem põgenikke – järgneva viie aasta jooksul kokku 1105. Ning kuigi valitsus on vastumeelselt kinnitanud, et toetab plaani, pole programmi siiani suur edu saatnud.

Eelmisel aastal Leetu ümber asunud neljaliikmelisel Iraagi perekonnal on juba mõned kaebuseid: näiteks on nende seaduslik staatus ainult ajutine. Ka pole leedulased perepeast erilises vaimustuses – tuli välja, et ennast habemeajajaks nimetanud iraaklane ei tea oma tööst mitte tuhkagi ja vajab rohkem väljaõpet.

Möödunud nädalal aga kiindus Leedu ühte põgenikku: Bashiri-nimelisse afgaani. Pehmete maneeridega mees pöördus Youtube’i vahendusel leedu keeles otse president Dalia Grybauskaitė poole.

Üks asi on kuulda Kreekas pagulaslaagrisse lõksu jäänud afgaani palveid, et tema elu päästetaks ISISe käest. Kuulda seda leedu keeles on aga midagi muud.

Ent tegelikult pole siin midagi müstilist. Bashir töötas varem leedulaste juhitud Provintsitaastamismeeskonnas (PRT) Ghori provintsis; ajal, mil leedulaste missioon Afganistanis oli lapsekingades. Ta alustas telkide puhastamisega. Ühes neist jagas noor naismeedik Bashirile leedu keele algoskusi ning varsti edutati too noor ja sõbralik mees tõlgiks.

Selles ametis töötas ta aastani 2013, mil Leedu väed Ghorist lahkusid. Leedu küll kaalus endiste tõlkide vastuvõtmist oma riiki, kuid erinevalt Helmandi provintsist eestlaste puhul peeti Ghori suhteliselt turvaliseks ja rahulikuks kohaks. Seetõttu otsustati, et tõlke ei ähvarda oht ning pole ka vajadust neid kaasa võtta. Bashir isegi ei kaalunud alguses leedulastega koos ärasõitmist.

«See on kauge riik ja mul oli hea töö – müüsin arvuteid,» ütles mulle Bashir. Talle anti sularaha ja ilmselt oleks tema olemasolu vajunud unustusehõlma – kui Taliban poleks naasnud ja Afganistanis poleks tõstnud pead Islamiriik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles