Philippe Jourdan: paavsti vastne dokument õpetust ei muuda

Eesti katoliku piiskop Philippe Jourdan. Foto: Toomas Huik

Paavst Franciscuse vastne ekshortatsioon «Amoris Laetitia» (e.k «Armastuse rõõm», toim) ei muuda kiriku õpetust ei lahutuste ega homoseksuaalsete inimeste osas, küll aga paneb rohkem rõhku sellele, et tuleb tähelepanu pöörata neile, kes ei ela õpetusega kooskõlas, selgitas Eesti katoliku piiskop Philippe Jourdan intervjuus Postimehele.

- Mida uut ekshortatsioon «Amoris Laetitia» ütleb?

See on 250 lehekülge pikk dokument. Paavst Franciscuse soovil said kõik piiskopid teksti kätte juba eile ehk meil on olnud vähemalt üks päev, et sellega tutvuda.

Mulle tundub, et ta ütleb, mida Franciscus oli juba varem öelnud. Ühelt poolt ta kinnitab ja tuletab meelde seda, mis on alati olnud nii Piibli kui kiriku õpetus abielu ja perekonna kohta. Muuhulgas pakub ta väga atraktiivse pildi abielust ja armastusest mehe ja naise vahel ning ka perekonnaelust.

Kirik peab olema – nagu paavst ütles – välihaigla, et aidata ka inimesi, kes ei ela kiriku õpetusega vastavuses.

Seal ei ole muidugi uusi tõdesid, mida me ei oleks varem teadnud. Uus on pigem suhtumine. Ta ütleb, et inimene peab olema kiriku tähelepanu keskmes. Seetõttu peame ühelt poolt õpetama alati seda, mis niikuinii on selge juba Piiblis, teiselt poolt aga arvestama uue olukorraga, kus probleemid, mis varem olid meie ühiskondades pigem erandiks – nagu abielulahutus ja vabaabielu – on nüüd väga levinud ja puudutavad paljusid inimesi.

Kirik peab olema – nagu paavst ütles – välihaigla, et aidata ka inimesi, kes ei ela kiriku õpetusega vastavuses. Need inimesed iseenesest ei ole kirikust välja tõrjutud, vaid kirik peab leidma tee igaühe juurde, et teda aidata edasi minna ja Jumalale läheneda.

Uus on rõhuasetus. Aga alused jäävad samaks ega saa muutuda.

- Siiani on rohkem räägitud selle ekshortatsiooni kaheksandast peatükist ja sellest, kuidas kohalikul tasemel peaksid preestrid ise rohkem tõlgendama. Kas see toob muudatusi kiriku igapäevaellu? Kas kohalikul tasemel võib preester näiteks otsustada, et ta annab lahutatud inimestele armulauda?

Loodetavasti see muidugi toob muudatusi. Muidu me ei oleks pidanud juba kaks aastat kõigi nende teemadega tegelema («Amoris Laetitia» on kokkuvõte 2014. ja 2015. aastal Vatikanis peetud peresinoditest, toim). See peab tooma uut elu, eriti just kiriku ja preestrite tegevusse nende inimeste osas, kes on näiteks lahutatud ja uuesti abielus. Just viimases on probleem. Lahutust kirik niikuinii ei tunnista (uuesti abiellunud inimesed on seega kanoonilise õiguse mõttes abielurikkujad ja ei evi õigust käia armulaual, toim).

Ma olen kaheksanda peatüki läbi lugenud. Seal ei ole küll öeldud, et me võime anda lahutatud inimestele armulauda. Pigem on öeldud, et me peame neid rohkem aitama, et nad arendaksid oma kristlikku elu ja võib-olla jõuaksid oma olukorda parandada. Muidugi kirik mõistab ka, et on vahel inimese elus raskusi, mida ei saa kohe lahendada seetõttu, et see ei sõltu inimesest ise, vaid ka teistest inimestest tema ümber.

Aga ma arvan, et kui inimene ja preester ka arvestavad sellega, mida paavst on alati öelnud – et selles dokumendis me midagi õpetusest ei muuda – siis saab armulauda anda ainult vastavalt sellele, mida kiriku õpetus lubab.

- Palju räägitakse ka küsimusest, mida võiksid sellest ekshortatsioonist välja lugeda homoseksuaalsed katoliiklased.

Ei saa öelda, et see dokument räägiks sellest teemast väga palju. Siiski on seal väga selgelt öeldud, et abielu on Jumala plaanide järgi alati ühtsus ühe mehe ja ühe naise vahel, mis on põhimõtteliselt avatud elule ja elu edasiandmisele. Seetõttu on selge, et teised liidud ei täida neid tingimusi.

Samas muidugi tuletab paavst meelde seda, mis on juba kirjas katoliku kiriku katekismuses. Et ei tohiks olla diskrimineerimist inimeste suhtes, kellel on homoseksuaalne kalduvus. Neid peab kohtlema õiglaselt, aga see ei tähenda, et võiks unustada, mis on Piibli õpetus ja mis on kiriku õpetus, et abielu kui selline saab olla ainult ühe mehe ja ühe naise vahel.

Kiriku jaoks ei ole see mitte ainult kristlastele kehtiv usutõde, vaid midagi, mis vastab abielu reaalsusele ja olemusele. Ükskõik, mida inimesed selle väliselt tahavad teha või ükskõik milliseid juriidilisi otsuseid nad ei langetaks, abielu on inimreaalsus enne juriidilist staatust. Meie ei saa seda unustada.

- Kas on juba silma torganud ka mõni ilmselge väärtõlgendus selle ekshortatsiooni kohta?

Kuna ekshortatsioon sai avalikuks tund aega tagasi (Eesti aja järgi kell 13, toim), pole ma kuulnud veel sellele järgnenud reaktsioone.

Aga enne on olnud küll palju väärarusaamu. Näiteks väited, et nüüd lubab kirik abielulahutust või teisi ja kolmandaid abielusid või relativiseerib oma õpetust abielu, moraaliteoloogia või patu mõiste kohta. Kõik need väärtõlgendused on juba ringelnud enne selle dokumendi ilmumist.

Mulle tundub siiski, et nüüd, kus see dokument on ilmunud, siis võib-olla inimene loeb teksti läbi ja saab ise aru. Nagu väga sageli, on enne dokumendi ilmumist uskumatu, kui palju erinevaid väärtõlgendusi tekkib. Ma ei looda, et kõik need lõppevad nüüd. Siiski ma arvan, et kui inimene on piisavalt intellektuaalselt aus, siis saab suur osa välistatud.

Aga peab olema realistlik: kui tegu on nii olulise teema ja nii pika tekstiga, siis tuleb niikuinii väärtõlgendusi, kus keegi võtab laused kontekstist välja ja püüab neid tõlgendada omal viisil.