Kella seitsme paiku laupäeva õhtul, kui olime perega just koju saabunud, kuulsin äkki, et keegi käib meie pea kohal teisel korrusel. Seejärel tundus, et lausa trambib. Jõudsin mõelda, et nii suur loom ei saa seal ju olla. Siis nägin, et riidekapi uksed hakkasid liikuma. Saime aru, et asi on tõsine. Maavärin!
Ruttasime ukse poole. Jõudsime trepini ja tundus, et maja vajub kokku. Kartsime kõige rohkem seda, et trepp võib kokku vajuda, kui selle peale astuda. Kõik vappus ja värises.
Olime teel trepist alla, kui äkki läks kõik pimedaks. Panime telefonidest taskulambid tööle. Aste astme järel läksime rahulikult alla, et keegi ei komistaks. Koer kartis nagu meiegi ja jooksis peitu.
Tugevad vappumised kestsid umbes minuti jagu, kuid see tundus igavikuna. Silme eest käis läbi miljon pilti.
Kuulsime allkorruselt klirinat, siis kukkus midagi kildudeks ka teisel korrusel. Ainuke mõte oli, et saaksime majast välja. Saimegi!
Õues sadas vihma. Soe vihm nagu Ecuadoris ikka, aga siiski lisas kõhedust. Kõik oli täiesti pime. Kogu linn oli kottpime. Valguseks üksnes meie taskulambid.
Kui maavärin lõppes, kuulsime meie maja ees maa sees asuvast veepaagist imelikku tampimist. Tegin kaane lahti: vesi loksus ühest seinast teise ja nii mitu minutit. Seda oli teinud maavärin.
Kui tundus, et maavärin sai läbi, läksime tuppa kahjusid hindama. Köögikappide sahtlid olid lahti loksunud, põrandalt avastasime katki kukkunud küünlajalgade klaasikilde, mõned pildiraamid olid maha kukkunud. Teisel korrusel oli riieteruumis paar riiulit koos asjadega maha paisatud, üks öölamp oli katki. Aga rohkem kahjusid polnudki.
Läks väga õnnelikult. Nõud oleksid võinud kappidest põrandale kukkuda ja – mis veel hullem – puruneda oleks võinud ka pudel Vana Tallinna. Aga kõik jäi terveks. Veel.
Äkki raputas meid tugev järeltõuge! Nüüd oli meil juba tee selge ja olime selleks valmis.
Panime kiiresti sandaalid jalga ja haarasime kaasa seljakoti. Meestel olid kaasas Šveitsi noad, kõigi passid, paar telefonilaadijat ja arvuti. Ka kodus olnud sularaha oli kaasas vöökotis.
Järeltõuked toimusid õhtu jooksul mitu korda. Need olid küll nõrgemad, aga siiski tekitasid kõhedust.
Kui järeltõuked olid lakanud, tegime kodus korraliku inventuuri. Oma rõõmuks nägime, et kõik oli terve nii seest kui väljast. Siit ka moraal: kui ehitad, siis korralikult.
Tahvelarvutis oli piisavalt voolu ja otsustasime, et ei lähe veel magama. Jõime veini ja sõime Eestist hiljuti kaasa toodud juustu.
Pärast maavärinat oleme olnud elektrita vahelduva eduga ligi kaks ööpäeva. Kuna veeühendus sõltub elektrist, siis ka ilma veeta. Samuti internetita. Kõik see kahvatub teadmise kõrval, et armas pere on sinu ümber ja kõik on terved.
Saime omal nahal tunda, mida tähendab ülivõimas maavärin. Meeletu energia. Tohutu jõud. See kogemus aitab meil paremini mõista neid, kes sarnaseid asju on läbi elanud. Enam pole maavärin meie jaoks lihtsalt statistiline info uudistes, vaid selle üle elanuna teame, mida see tegelikult tähendab.
Kahjuks kõigil Ecuadoris nii hästi ei läinud. Kogu riigis on tohutud kahjustused. Hukkunuid on sadu (viimastel andmetel nõudis maavärin vähemalt 480 inimelu – toim). See arv kasvab ilmselt veelgi, kui maapiirkonnad läbi otsitakse.
Meie lähedal, umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel, on 140 000 elanikuga Portoviejo, mille kesklinn meenutab maavärina järel sõjatandrit. Seda vaadates saame aru, et maavärin mõjutab tuhandete inimeste elu veel kümneid aastaid.
Tekib küsimus, miks on teatud kohtades kahjud nii suured? Ehitusvaldkonnas ja ka mujal loeb kvaliteet. Kui kasutada tsemendi asemel rohkem liiva, kuna lihtsalt nii on odavam, siis võib see saatuslikuks saada. Kuigi mõnikord võivad ehitusjärelevalve bürokraatia ja ka muud seadused tunduda ebamugavad, siis nende täitmine tegelikult kaitseb.