Süüria pealinna Damaskuse südames, vaid paari kilomeetri kaugusel valitsuse ja mässuliste vahelisest rindejoonest, tõmbavad noored süürlased suitsu, joovad õlut või karastusjooke ja räägivad kõigest muust peale sõja, kirjutab Reuters.
Galerii: Pulbitsev ööelu Süüria pealinnas (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süüria pealinna meelelahutuskohad on aga enamat kui lihtne viis unustada sõda. See kunagi vilka ööeluga piirkond vanalinnas on nüüd taas elule ärkamas, et tekitada kasvõi kusagil tunnet normaalse elu võimalikkusest, sest tegemist on riigiga, kus viimased viis aastat kestnud kodusõda, mis ei näita vaibumise märke ja on nõudnud 250 000 inimelu ja sundinud viis miljonit inimest riigist pagema.
Siit ida poole ja edela suunda jääb opositsiooni kätes olev Ghouta, kus on blokaad ning seal tuleb valmis olla pidevaks valitsusvägede pommiraheks. Lõunas paiknevas Yarmouki Palestiina põgenikelaagris kannatavad sealsed elanikud nälga, samas kui nii al-Qaeda ja ISIS võitlevad, et see oma kontrolli alla saada.
Läinud aastal jäi ka Damaskuse kesklinn pommirahe kätte, nüüd aga suitsetavad inimesed siinsetel tänavatel vesipiipu. «Midagi sellist poleks sa kaks aastat tagasi kindlasti näinud, viimasel ajal on aga ööelu jälle vaikselt hoogu sisse saamas,» karjus Nicolas Rahas, 23-aastane graafiline disainer üle baaris mängiva muusika.
Avatud on uusi kohti, võetud tööle inimesi ja see on kasvatanud ka väljas käivate inimeste hulka, rääkis Rahal. «Ma saan nüüd valida, kas minna sellesse pubisse või sinna ööklubisse.»
Damaskuse baarides segunevad lootus ja hirm
Pealinnas on aga siiski märke sõjast. Tänavapildis domineerivad relvastatud sõdurid ja aeg-ajalt kostab kaugemalt laskude ja plahvatuste kaja.
Linna noored on tuleviku suhtes jätkuvalt kartlikud. Nad on kaotanud oma lähedased, kes vägivalla läbi, kelle puhul on kallid inimesed riigist lahkunud. Lisaks teeb elamise keeruliseks meeletu inflatsioon ja noorte meeste puhul ka oht sõjaväeteenistusse sattuda.
Venemaa tulemine Assadi seljataha on aga valitsusvägede positsioone tugevdanud ja veebruaris sõlmitud osaline vaherahu, on siinset turvalisust parandanud, seega püüavad Damaskuse elanikud antud olukorrast maksimumi võtta ja elu nautida.
«Inimesed on sõjast väsinud ja tahavad vaid elada normaalset elu, käia väljas, suhelda,» ütles blondiks värvitud juustega 21-aastane baaridaam Dana Daqqaq, kes öösiti oma kunstiõpingute jaoks seal lisaraha teenib.
«Viimastel kuudel ei toimu üritused ainult nädalavahetuseti, vaid iga päev. Kohad on puupüsti täis. Väljas käib põhimõtteliselt inimesi kõigist ühiskonna kihtidest.»
Daqqaqi sõnul on baari elu midagi enamat, kui viis, kuidas sõda unustada. Igal topsisõbral oli oma traagiline lugu.
«Minu isapoolne perekond, kes teenis valitsuse armees, tapeti Homsi piiramise käigus,» lausus Dana Ibrahim. «Minu ema ja neli õde elavad Mezze sõjaväelennuväljale väga lähedal.»
«Vahepeal oli perioode, kus iga päev pommitati. Ükskord sai raketitabamuse kõrvalmaja. Mina olin sel hetkel linnast väljas ega kuulnud kaks päeva neilt mingeid uudiseid. Arvasin juba, et minu pere oli pihta saanud,» rääkis ta.
Ka Ibrahim on mõelnud äraminemisele, mitmed ta sõbrad on juba lahkunud, kes siis Euroopasse, kes naaberriikidesse. Aga nüüd, kui teatav normaalsus on taastunud, jääks ta parema meelega siia. «Kui nägin, et elu hakkab vaikselt taastuma, otsustasin siia jääda, Ma ei taha olla pagulane,» ütles ta.
Samuti tahab Süüriasse jääda Rahal, hoolimata sellest, et sõda on teda lähedalt puudutanud. «Olen näinud rohkem kui korra, kuidas praktiliselt minu maja kõrval on inimesed tükkideks lennanud,» ütles ta.
2011. aastal, kui valitsusevastasest ülestõususust oli kujunemas täiemahuline sõda, ta ka arreteeriti. Samuti on ta poliitilised vaated maksnud talle isegi sõpruse ja on esinenud juhtumeid, kus sõnasõjad Facebookis on üle kandunud reaalseteks arveteklaarimisteks tänaval, ütles Rahal.
On aga üks asjaolu, miks võib ta siiski otsustada lahkuda. «Mul on veel sõjaväes käimata. Ja võib juhtuda, et mulle helistatakse ja saadetakse põhimõtteliselt teadmata ajaks ei tea kuhu. Mul on sõjaväes sõpru ja tuttavaid, näiteks Aleppos ja Palmyras,» rääkis Rahal. «Kui see kõne peaks tulema, lähen ma siit ära ja proovin näiteks Beirutis tööd leida.»
Üldjuhul on aga rindejoonel elavatel noortel veelgi vähem valikuid.
Meeletu inflatsioon muudab olukorra veelgi keerulisemaks
23-aastane põllumajandusinseneriks õppiv Maher Abu Jaafar ütles, et kui vägivald peaks jälle eskaleeruma, tähendaks see seda, et ta ei saa enam Lääne-Ghoutast, kus ta elab, lahkuda.
«Praegu müün ma tänaval majapidamisvahendeid. Mul on suur pere ja me ei saa endale enam hädavajalikke asjugi lubada,» ütles ta Reutersile saadetud internetisõnumis, lisades, et olukord läheb vaid hullemaks, sest hinnad ja seega elukallidus on tõusnud.
Alates 2011. aastast on Süüria nael kaotanud oma väärtusest ligi 90 protsenti.
«Töö osas on olukord ehk pisut paranenud, kuid majanduslik seis laiemalt on halb,» ütles Rahal, visates baariletile 550 Süüria naela (umbes 2.20 eurot). Selle eest saab ühes Damaskuse baaridest ühe õlu. Sigarettide eest tuleb välja käia 450 Süüria naela, paar kuud tagasi sai selle baaridaam Daqqaqi sõnul kätte aga 250ga.
Praegu tahavad Daqqaq, tema sõbrad ja kõik teised baaritulnud aga mitte mõelda sõjale, majanduslikule tupikseisule ja väljarändamisele, vaid kasvõi korrakski lihtsalt juua, muusikat kuulata ja ennastunustavalt elu nautida.
Damaskuse pole kannatada saanud elektrivõrgu tõttu harvad ka öised pimendamised. Baarides aga sellest ei hoolita ning pidu jätkub kuni varajaste hommikutundideni.