Kuus aastat president Beningo Aquino III juhtimisel on nii Filipiinidele endale kui ka teistele riikidele olnud üllatuslikult igavad ja edukad. Nüüd on selles enam kui 100 miljoni elanikuga Kagu-Aasia riigis, mida kriitikud nimetasid enne Aquino ametiaega sageli krooniliseks lati alt läbijooksjaks ning Aasia haigeks meheks, oodata kui mitte vanade aegade naasmist, siis kindlasti muutusi.
Karistaja lubab probleemid minema pühkida
Riigile, mis alates kleptokraadist diktaatori Ferdinand Marcose kukutamist 1986. aastal on näinud kümmekond võimuhaaramiskatset ning kus rahulik võimuvahetus on pigem erand, pole muutused midagi uut.
Näib, et kunagise emamaa Hispaania kuninga järgi nime saanud, kuid kuni 1946. aastani hoopis Ameerika Ühendriikide võimu all olnud Filipiinide elanikud eelistavadki pidevaid muutusi järjepidevusele. Vähemalt võib sellise järelduse teha viimaste presidendivalimiste põhjal.
Filipiinide poliitikas on kaua domineerinud perekonnad, kes on võimu kindlalt enda käes hoidnud. Kuus aastat ametis olnud ja ka ajakirja Time poolt maailma saja mõjukaima inimese sekka valitud president Aquino pole erand. Tema vanemad Benigno ja Corazon Aquino aitasid 1980ndatel kukutada diktatuuri ning tema rahvarevolutsiooni juhtinud ema tõusis ka presidendiks.
9. mail toimunud presidendivalimistel heitis senisele poliitilisele eliidile – traditsioonilistele poliitikutele ehk trapos’tele, mis Filipiinidel tähendab ka määrdunud kaltsu – kinda ning saavutas suuresti populistliku kampaaniaga veenva võidu 71-aastane Rodrigo Duterte.
Tõsi, ka Duterte advokaadist isa oli provintsi kubernerina ja linnapeana seotud poliitikaga ning Duterte perekonnal on lähedased sidemed mitme mõjuka poliitilise perekonnaga. Seda aga kohalikul, mitte üleriigilisel tasandil.