Öö, kui paukpadrunid osutusid reaalseteks kuulideks

Leedu sõjaväelaste üleeilne proov tänaseks pidulikuks lipuheiskamiseks.

FOTO: Evelyn Kaldoja

Ööl vastu 13. jaanuari Leedu parlamendihoone kaitsemeeskonnas teeninud Saulius Tulevičius kahtleb, kas ta ikka pidanuks selle eest medali saama. Tema arvates väärib rohkem tunnustust vabatahtlikult seimihoone ette tulnud rahvas, kes võitles idee eest.


«Minule maksti selle eest palka, ja päris hästi,» ütleb Tulevičius. «See oli minu töö, kas oma töö tegemise eest peaks medali saama?»

Tegelikult sattus aga praegune G4Si Leedu haru juht parlamendihoone kaitsemeeskonda samuti aatelistel põhjustel. «See oli väga lihtne,» selgitab ta. «Juba lapsepõlvest saadik olin ma vihanud NSVLi.»

1990. aasta 11. märtsil, kui Leedu iseseisvuse välja kuulutas, õppis Tulevičius ülikoolis viimasel kursusel psühholoogiat. Nädal hiljem kutsuti vabatahtlikke, kes hakkaksid osalema tähtsate hoonete kaitsemeeskondades. Ta oli üks üleskutsele vastanuist.

«Oli umbes 300 inimest, kes valvasid parlamenti, trükikoda, kus trükiti suurem osa toonastest Leedu lehtedest, televisiooni ja raadiot,» kirjeldab Tulevičius. «Meil oli poolametlik staatus, sest see oli vabatahtlik. Palka ei saanud.»

«Samal ajal tegin eksameid ja kirjutasin diplomitööd,» märgib ta. Psühholoogina pole ta aga päevagi töötanud. Sest suvel kuulutati välja parlamendi julgeolekuteenistuse moodustamine. Vabatahtlike seast valiti välja 30 ja Tulevičius oli üks neist. Nemad asusid tööle juba ametlikus struktuuris ja palga eest.

«1990. aasta jõuludeni õpiti. Ja siis, enne uus aastat, jõudis meie luureni info, et asju võib hakata juhtuma,» kirjeldab Tulevičius. «Olin toona 24-aastane, ei mõelnud poliitikale. Toona arvasime, et me omame maailma ja suudame kõike teha. Me veel ei kartnud. Kui see algas, oli selge, et – vau – asju võib juhtuda. Hakkasid vahetused parlamendis.»

Ta mäletab, et parlamendihoone ihukaitsjatel oli vaid paar-kolm AK-47 automaati, ning seda, kuidas need mehed omavahel rääkisid, et juhul, kui üks langeb, peab teine võtma tema relva.

Aga suurema osa ööst vastu 13. jaanuari ta magas Vytautas Landsbergise kabineti eesruumis. «Me ei olnud päris kindlad, mis võib juhtuda,» märgib Tulevičius. «Kuid augustis Moskva putši ajal olime me mõnda aega kindlad, et nüüd on lõpp.»

Kogu linn tõi kaitsjatele toitu

Aleksandras Matonis oli toona 20-aastane kolmanda kursuse ajakirjandustudeng. Tema tegutses toona veel ülemnõukogu nime kandnud parlamendis oma Leedu televisiooni operaatorist isa assistendina.

Kuigi tol korral oli tegu üsna pehme jaanuariilmaga, otsisid inimesed siiski sooja lõkete juurest. Matonis mäletab ka seda, et inimesed üle linna tõid parlamendihoone kaitsjaile süüa. «Inimesed, kes tulid siia erinevatest Leedu otsadest, jäid paljudeks päevadeks,» jutustab ta. «Polnud tavatu, et inimesed käisid ümbruskonnas võõraste inimeste kodudes end pesemas.»

«Ma mäletan rahvast laulmas ja palvetamas,» kirjeldab Matonis 13. jaanuari esimestel tundidel avanenud vaatepilti. «Nad vaatasid teletorni poole.» Sealt paistsid lahingmasinate prožektorite valgusvihud ja kostusid paugud. «Nad olid üsna kindlad, et see liigub siia,» tunnistab ta.

Matonise sõnul valitses parlamendihoone sees tunne, et tragöödia on vältimatu. «Kõik võimalikud ruumid olid täis Molotovi kokteile,» lausub ta. «See tähendab, et kui oleks lahvatanud tuli, olnuks see põrgu ja kõik põlenuks sisse. Et me olime barrikadeeritud, pagemisteed polnud.»

Kui saabusid teated teletorni juures hukkunuist, hakkas rahvas kõige käepärasega ligipääsu esinduskogu hoonele blokeerima. Järgmisel päeval pandi kõik ümbruskonna tänavad ehitusplokkidega kinni.

Aleksandras Matonis räägib ka legendist, mille kohaselt tulid seimihoone kaitsjatele appi seltskond Kaunase bandiite Ladal, mis oli relvi täis. Nentides, et Leedu riigi edasine areng pani nood inimesed taas teisele poolele.

Raadio kolis pimedate seltsi

Aleksandras Matonise nõbu Audrius Matonis oli toona 25-aastane ja juba täiskohaga Leedu raadio palgal. Nüüd näitab ta telemaja ajakirjanikuna stuudiot, kust 1991. aasta 13. jaanuari alguses läksid eetrisse uudisteankru Eglė Bučelyte viimased sõnad: «Nad sisenevad, me näeme neid. Leedu püsib. Me töötame teie heaks, me anname eetrisse neid uudiseid.»

Bučelyte kommenteeris sisenevate üksuste liikumist monitorilt, mille pilti edastas telemaja koridori pandud kaamera. Siis jõudsid Nõukogude sõdurid režiiruumi ja katkestasid ülekande. Kogu personal eskorditi välja, mõned said peksa.

Tänasel päeval on see Leedu televisiooni uudistestuudio ja tol ööl eetris olnud Bučelyte jätkuvalt uudisteankur. Stuudio uks on sama, mis 1991. aastal – näha on ka koht, kust Nõukogude armee Alfa grupp seda lõhkus.

Audrius Matonise töö raadios jätkus endisel moel veel nädalaid. «Me ootasime midagi, sõjavägi liikus ringi,» kirjeldab ta.

«Mitu päeva hiljem hakkasime oma programmi tootma kohas, mida te ei kujutaks – pimedate seltsis,» jutustab ta. «Miks pimedate seltsis? Nad salvestasid raamatute audioversioone. Ja need stuudiod olid ehitanud selle raadio ja televisiooni tehnikud ning need olid tegelikult siinsete stuudiote kloonid. Magnetofonid, mikrofonid, kõik olid samad.»

Omaette paradoksina toob ta välja selle, et erinevaid meediaasutusi vallutanud Nõukogude väed ei tulnud selle peale, et peatada Leedu raadio ingliskeelne programm. Põhja-Ameerikale, Lääne-Euroopale ja Austraaliale mõeldud saateid ei edastatud mitte otse Leedust. «Meie saatsime siit signaali välja, kusagil sügaval Nõukogude Liidus võeti see vastu ja saadeti edasi,» räägib ta. «Ja mitu nädalat ei tulnud nad mõttele, et see jätkuvalt töötab.»

«Peaaegu kuu aega edastasime kogu info sellest, mida nad siin teevad, kogu maailma. Kuni nad mõistsid, et midagi toimub ja lülitasid selle välja,» resümeerib ta. Seda, millal väljalülitamine täpselt toimus, ta samas öelda ei oska. Ainsaks aluseks on rohkem kui kuu aega hiljem saabunud kuulajate kirjad, kus küsiti, kas raadiotegijad on ikka veel elus.

«Sovjetid ei suutnud midagi korralikult teha,» lisab Audrius Matonis. «Nad ei lülitanud välja rahvusvahelisi telefoniliine, mistap paljud inimesed raporteerisid lihtsalt telefonitsi Ameerika Häälele, BBC-le, CNN-ile…»

Ründajate teleprogramm

Paari kuuga hakkasid vallutajad tootma telemajast oma programmi. «See ei olnud väga originaalne. Neil oli päevas kaks uudistesaadet ning ülejäänud päeva täitsid multifilmid ja MTV piraatülekanne,» kirjeldab ta.

«Üks ankrutest oli KGB kolonel,» lisab Aleksandras Matonis. «Leedu nimega, ta polnud väga Leeduga seotud, aga oli leedu päritolu. Ta rääkis tugeva aktsendiga leedu keelt ja tema perekonnanimi oli Kasparavi čius. Tema järgi hakati seda KGB televisiooni hüüdma Kasparvisioniks.»

Kollaborante, kes aitasid seda programmi teha, oli Audrius Matonise sõnul aga kõigist tuhandetest Leedu televisiooni toonastest töötajatest vaid kaks. Üks neist oli administratsioonist ja teine venekeelse programmi kaameramees.

Esimese kohta hakati mullu rääkima, et tegelikult polnudki ta kollaborant, vaid hoopiski toonaste Leedu julgeolekujõudude saadetud infiltraator. Teine oli aga juba varem ilmutanud idasuunalist huvi – ta töötas juba mõnda aega rohkem Ostankino kui Leedu televisiooni heaks.

«Alles hiljuti sain teada, et üks naine montaažist töötas iga päev ühe vahetuse Leedu raadios ja teise Kasparvisionis,» täiendab Audrius Matonis. «Keegi ei pannud tähele, ta oli nii väike isik. Keegi ei vaadanud, kust ta tuleb, ja kas ta läheb koju või kuhugi mujale.»

Ingliskeelne programm, mida Audrius Matonis toona raadios tegi, mis läks eetrisse südaööst. Tavaliselt käis saate lõpuosa tegemine veel mõned minutid pärast eetriaja algust. Nii ka 13. jaanuaril.

«Me saime telefonikõne, kus öeldi, et armee liigub teletorni juurde,» meenutab ta. «Ja keegi ütles, et tankid lähevad sealt tele ja raadio suunas. Meie lihtsalt jooksime välja, et näha nende tankide tulemist. Samal hetkel, kui me välja astusime, ilmus siia suur veokite ja soomukite kolonn.»

Kõigepealt kärgatasid paukpadrunid. Audrius Matonise sõnul ei uskunud ta, et lendama hakkavad ka reaalsed kuulid. «Minu kõrval seisis üks teleprodutsent. Ta hakkas karjuma ja mina soovitasin rahuneda, öeldes, et nad kasutavad paukpadruneid,» kirjeldab ta. «Samal hetkel vaatasin ma raadiomaja seina poole ja nägin, et need ei saa olla paukpadrunid, sest lasud toovad alla krohvi.»

«Sel hetkel me saime aru, kui tõsine see asi oli,» tunnistab Audrijus Matonis.

Tulevičiuse sõnul talle eelnevaid sündmusi arvestades ehtsate kuulide kasutamine ja inimohvrid üllatusena ei tulnud. Ta meenutab, et esimest korda sai inimene kuulist vigastada juba 11. jaanuaril ajakirjandusmaja kaitstes.

«Aga on suur vahe meie ja suurema osa ülejäänud kaitsmises osalenute vahel,» lisab ta samas. «Me olime juba väljaõppe läbi teinud ja meie mõttemaailm oli natuke teine. Me olime näinud – mitte ehk palju – aga piisavalt.»

Vältimatud ohvrid

Toonane parlamendi kaitsemeeskonna liige arvab, et vigastatuid ja surnuid ei saanuks vältida. «Neis oludes? Ma ei usu,» nendib ta. «Need ohvrid ei olnud nende oma tahte või tegude tulemus. Nad tegid, mida nad uskusid, et peaks tegema. Nad ei kukkunud katuselt. Neid rünnati. Nad surid sajaprotsendiliselt NSVLi süül.»

Vastuseks küsimusele, miks Leedu kaotas oma iseseisvuse tagasisaamise käigus nii palju inimesi, oletab Tulevičius, et üks faktor võib olla ka see, et leedulased mäletavad siiani, et sajandite eest oli neil impeerium, mis ulatus Musta mereni: «Mingil moel me tunneme, et me peame midagi tegema.»

«Igal rahvusel on oma omapära – näiteks hollandlased võivad võidelda ja olla head sõdurid, aga loomuselt on nad head kaupmehed. Indialased on head males, matemaatikas ja ITs,» arutleb ta. «Mina ütleksin, et leedulased on head sõdurid.»

Täna Vilniuses seimihoone ees Iseseisvuse väljakul 1991. aasta tragöödia mälestuseks Leedu trikoloorid heiskava kompanii ülem kapten Egidijus Čiūtas oli selle ajal kümneaastane Kaunase poiss.

«Öösel ma magasin ja alles hommikul kuulsin kohutavatest sündmustest,» meenutab Čiūtas. «Mu isa oli just tulnud nädalavahetuseks tagasi teletorni kaitsmast. Aga pärast seda, kui ta sai teada, mis oli juhtunud, läks ta tagasi Vilniusse.»

Čiūtasel on meeles ka see, kui tuttav oli toonastele lastele päevapoliitika: «Me teadsime kõike. Mu väike õde oli ainult viiene, aga me mõlemad juba teadsime kõigi nimesid – peaministri oma ja parlamendi esimehe oma ja nii edasi.»

Pärast keskkooli lõppu läks ta sõjakooli. «Sest see oli minu jaoks,» ütleb Čiūtas ja paneb seda öeldes spontaanselt käe südamele. Nüüd on ta jõudnud sama auastmeni, milleni tema vanaisa tõusis sõja-eelses Leedu Vabariigis, ning leiab, et see kõlab hästi, et perekonnas on jälle kapten Čiūtas.
 

Tagasi üles