KOHALIK VAADE: Mõranenud ja roostes Ühtsus otsib uut teed

Laupäeval Ühtsuse uueks erakonnajuhiks valitud Andris Piebalgs

FOTO: Reuters/ScanPix

2016 pole Läti ühe juhtiva valitsuserakonna Ühtsuse jaoks olnud hea aasta. Erakonnaga seostub aina enam endale jalgatulistaja metafoor. Vähem kui aastaga on Ühtsus kaotanud toetuse, ühe koha valitsuses, peaministritooli ning neid 2014. aastal valinud inimeste usalduse.

Tellijale

Ühtsuse toetusreiting langes mais kõigi aegade madalaima tasemeni, 5,4 protsendini. Võrdluseks – 2014. aasta valimistel sai erakond enam kui 21 protsenti häältest ja peaministri koha. Tänu erakonnasisestele vastuoludele ja erakonna nüüdseks endise liidri Solvita Āboltiņa ambitsioonidele seisab Ühtsusel ees suur töö kasvõi osa oma kaotatud hiigluse taastamisel.

Ühtsus sündis kolmest erinevast erakonnast, kes 2010. aasta parlamendivalimistel võitsid 100 kohast 33. Ühtsusesse kuuluv peaminister Valdis Dombrovskis juhtis Läti läbi finantskriisi kõige karmima aja. Langetati raskeid otsuseid, kuid Ühtsus jäi üheks populaarsemaks erakonnaks.

Pool aastat enne 2014. aasta üldvalimisi astus Dombrovskis tagasi ja peaministrikoha võttis üle tema erakonnakaaslane Laimdota Straujuma. Järgnenud valimistel sai Ühtsus 23 kohta, taas moodustas Ühtsus valitsuse ning peaministrina jätkas Straujuma.

Erakonna liidrit Solvita Āboltiņat võib nimetada kõva käega raudseks leediks, kuna tema range ja kohati jõuline stiil teeb temast erandi Läti poliitikas, kus enamasti tegutsetakse üsna mõõdukalt.

Kuni valitsusel läks hästi ning Läti ja Ühtsus lõikasid poliitilist kasu Euroopa Liidu edukast juhtimisest (Läti oli ELi eesistujariik 2015. aasta esimesel poolaastal – toim), ei viidanud miski sellele, et oleks vaja uut valitsust. Kui kõrvale jätta – nagu mõned ajakirjanikud märkisid – Ühtsuse enda liidri Āboltiņa ambitsioonid.

2015. aasta sügisel ei jõudnud valitsus kokkuleppele AirBalticule investori leidmisel, mis tõi kaasa transpordiminister Anrijs Matīssi (Ühtsus) sunnitud tagasiastumise. See pigem kiiresti lahenenud küsimus polnud kaugeltki suurim skandaal valitsuses.

Tagasi üles