Saksamaa on valmis rohkem võimu rakendama

Euroopa välissuhete nõukogu (ECFR) Berliini haru juht Almut Möller. Foto: www.ecfr.eu

Berliin tajub praeguses olukorras selgelt, mis kaalul on, ning mingit enesega rahulolu sealt ei kiirga, arvab Euroopa välissuhete nõukogu (ECFR) Berliini haru juht Almut Möller.

Kirjutasite oma hiljutises analüüsis, et Saksamaa hakkab Türgi suhtes rakendama Überrealpolitik’i. Kui kaugele sellega minnakse?

See on väga hea küsimus. Oleme tähele pannud, et Saksamaa välispoliitikat suunavad üha enam kodused mured ning pagulaskriis on siinkohal olnud pöördepunktiks. Saksa poliitika on sel moel muutunud, et kuigi üritatakse tekitada ühist euroopalikku pingutust, on siseriiklik surve olnud sedavõrd tugev, et näiteks Türgi puhul võeti vastu otsus – jah, lähme laseme käiku tehingu, mis mingis mõttes on veel Euroopa tehing, kuid kokkuvõttes oli see selline, mida Saksamaa ise enim vajas.  

Saksamaa suunas leppe sõlmimist, ning kui diil sai tehtud, loobuti asja igasugusest ilustamisest – lõpuks oli see ju Saksa-Türgi tehing. See omakorda tõstatab loomulikult küsimuse, mil määral on tegu üksikjuhtumiga – või näitlikustab, kuidas Berliin hakkab tulevikus teiste riikidega suhtlema.

Üldiselt valitseb jätkuvalt ka veendumus, et parem on asju üheskoos teha, kuid edaspidigi võib ette tulla hetki, mil Saksamaa otsustab üksi, kuhu minna. Üsna rabav on näha, millise kiirusega see võib toimuda.

Samal ajal mõtisklevad Saksa avalikkus ja poliitikud selle üle, millist mõju avaldab see meie partneritele Euroopas, eriti nendele, kes on üldiselt Saksa vaatepunkte toetanud. Nägin midagi sarnast eurokriisi ajal, mil isegi väiksemad riigid nagu Eesti näitasid üldiselt üles koostöövalmidust ning olid väga rõõmsad, et said Saksamaaga liitu lüüa. Siiski polnud neil lõpmatut kannatlikkust, kui asju hakati otsustama jalutuskäigu ajal rannas (2010. aasta kuulus intsident Deauville’is, mil Merkel ja Prantsuse toonane president Nicolas Sarkozy otsustasid eelarvepuudujäägi reeglit rikkuvaid euroala riike karistada, toona kritiseeriti Merkelit väiksemate riikidega mitte arvestamise eest – toim) või läksid läbi tingimused, mille seadsid võimsamad riigid. 

Saksa praegune valitsus on Saksa huvide suhtes radikaalsem – siin elades saab aru, et poliitikud on avaliku arvamuse pärast väga närvis ja arvestavad sellega. Alternative für Deutschlandi (AfD) edu kolme liidumaa kohalikel valimistel avaldab mõju. Pöördepunktiks olid ka Kölni uusaastaöö sündmused, sellele järgnenud suur avalik sõnasõda ja üldine hirm, et Saksamaal võib terrorirünnak toimuda – see kõik peegeldub poliitilise eliidi närvilises käitumises.

See valmidus, kus sakslased ütlevad, et otsime siin ühist Euroopa vastust, sest lõppude lõpuks on see parim variant, pole lõputu. Saksamaa nagu iga teinegi ELi liige käsitab liitu üha rohkem tehingupõhiselt: selle eesmärk on lahendusi tuua, mitte probleeme mitmekordistada ja komistuskiviks muutuda. Ja ma ei väida siin, et olukord täpselt nii on, vaid seda tajutakse nõnda.

Me ise oleme veendunud, et oleme kenad inimesed – Euroopa aga ei liigu. Olen Euroopa asju jälginud juba 15 aastat ning peab ütlema, et meid ümbritsev on praeguseks muutunud ning Berliini hinnangul on selline keskkond väga ohtlik. Meie liitu õõnestatakse, Venemaa on rünnanud Euroopa julgeolekut, lõuna mureneb ja laguneb koost, migrandid on teel ja meil pole ELi tasemel õigeid instrumente valmis. See on väga ohtlik moment.

Kui vaadata Obama Hannoveri-visiiti, kus ta ütles, et rahuloluks pole enam põhjust, siis minu hinnangul see enam ei kehti – Berliinis ei ole mingit rahulolu. Saksamaa tajub selgelt, mis kaalul on, ning see tähendab ühtlasi, et on valmis senisest rohkem oma võimu rakendama.

Teised Euroopa osad on nüüd šokis, sest minevikus huvitas sakslasi see, kuidas võimu rakendada protsesside käigus ja institutsioonides. Minevikus võisid asjad välja näha palju kenamad ja viisakamad, kuid enam see nii pole. Kui asju õigesti ei aeta, tuleb ka senisest enam divisjone. Saksa küsimus on juba näiteks Poola juhtkonnas erilise rõhu saanud. Ja asju arutatakse asju ka Pariisi ning Roomas. Mulle tundub, et Saksamaa on osa asju kahe silma vahele jäänud.

Kas Türgi saab nüüd viisavabaduse, nagu arvatakse?

Sakslased tahavad seda kindlasti läbi suruda. Olen ise selle suhtes küll väga skeptiline, sest see on jälle kord, mil saadetakse välja signaal, mida Saksa valitsus ega teised valitsused tegelikult välja saata ei tahaks. Üleüldine meelsus on Euroopas pigem selline, et paneme kinni, oleme omaette ja eraklikud, mitte ärme ole senisest veel avatumad. Poliitiliselt on tegemist väga keerulise olukorraga, sel korral põhjendatakse seda aga nii, et küsimus oli juba ette planeeritud ja arutluse all ning nüüd toimub see vaid hetkeolude tõttu eeldatust varem.

Isegi siis, kui Türgi oma tingimusi täidetud ei saa?

See on küll osa kokkuleppest, kuid siin Saksamaal on inimesed veendunud, et Türgi on koostööaldis, asja vastu on ühine huvi ning lepe on juba oma kasulikkust tõestanud – migrantide arv on vähenenud –, kuigi Lääne-Balkani rändetee sulgemine on muidugi oma rolli mänginud. Migranditeema on siin olnud üüratu tähelepanu all ja Merkelil oli tarvis, et arvud kõvasti väheneksid, kuna märtsis oli AfD esiletõus kolme liidumaa valimistel märgatavalt suur.  

Kui suurt rolli AfD tulevikus Saksa poliitikas mängima võiks hakata?

See sõltub hulgast faktoritest ning seda on keeruline hinnata. Uue erakonnana õnnestus neil viimastel üldvalimistel väga kiiresti suhteliselt suur osa ühiskonnast kaasa haarata. AfD oleks peaaegu viieprotsendise künnise ületanud – ja seda oludes, kus nad olid alles mõni kuu tegutsenud. Organisatoorsest vaatepunktist on tegemist üsna hämmastava saavutusega, mõnes mõttes nad teadsid, et neile oli publikut.

Erakonnas on olnud palju sisemist võimuvõitlust, nad alustasid eurovastase platvormiga ja see algupärane osa lõi lahku, nüüd on järel vastikum, natsionalistlikum kamp, kellel on sidemed äärmusparempoolsetega, neonatsiühendustega. Sisevõitlus aga jätkub, nii et kui erakond ei suuda sellest üle saada, on neil pikemas perspektiivis raskem edu saavutada.

Siiski on väga huvitav, et sakslaste vastuvõtlikkus sellistele sõnumitele on pigem suur. Ma ei räägi siin tingimata arvudest, mida sotsioloogid välja toovad. Ühiskondliku skaala madalamas otsas olijatel ja isegi jõukatel, edukatel inimestel on tekkinud mingi hirmutunne – see ei ole enam minu riik. Seda fenomeni oleme näinud teistes ELi riikides, kuid ka üle maailma. Kodanikud ei tunne enam, et valitsus neid esindab, kõik on muutumas ja pole selge, mida tulevik toob. Selline ühiskonnaosa on pigem suur kui väike ja seesugused meeleolud levivad ka valijaskonnas laiemalt.

Ma tajun, et siinsed poliitikud reageerivad sellele väga tugevalt, sest neil on meeles Saksa vasaktsentristlike sotsiaaldemokraatide (SPD) kümne aasta tagune kogemus, kui nood surusid läbi tööturureformid ja reaktsioonina tekkis uus, rohkem vasakpoolne erakond. Sotsiaaldemokraatide hääled löödi eraldi ning SPD-l on olnud väga keeruline muuta end erakonnaks, mis suudaks valitsuses juhtiva jõu rolli saada.

Kristlik-Demokraatlikul Liidul (CDU) võib ees olla samasugune seis, kus neid võetakse paremalt üle ning konservatiivide hääled hakkavad mitmeks jagunema. See selgitab üsna suurel määral ka Merkeli poliitilisi valikuid. Ma ei ole kindel, kas see kehtib kogu valitsuse kohta, kuid tema ise tunneb selgelt partei survet. Ta ei ole ju ise mingi konservatiivsuse võrdkuju olnud, kui vaadata, mis sõnumeid ta välja on saatnud.

Millise sõnumi kolme liidumaa valimised märtsis saatsid?

Sõnum oli üsna fragmenteeritud. Need valimised polnud tegelikult mingi üldine migratsioonivastane hääletus – ning Merkel ja teised on seda hiljem ka korduvalt rõhutanud. Näiteks Baden-Württembergis võitsid rohelised, teistes liidumaades jällegi kaotasid nadsuurelt. See oli väga sakris pilt. Kuid näeme seda küll, et see liim, millega suured erakonnad on oma valijaid enda küljes hoidnud, hakkab lähiaastatel kaduma. Inimesed muudavad meelt, annavad hääle uue erakonna poolt, tõenäoliselt on tulevikus Saksamaal kuueparteiline süsteem.

Asi, mida märtsivalimised suurtele erakondadele õpetasid, oli see, et AfD tuleb tagasi suruda, ning nii moodustatigi idas Saksi-Anhaltis valitsus ilma nendeta, kuhu kuulus CDU, SPD ja roheliste koalitsioon.

Võitlust peetakse AfD vastu ja vaidlused käivad ka välispoliitika vallas: kes saab meid kaitsta, kui midagi meie riigis juhtub, mis roll on Saksamaal üldisesse julgeolekusse panustamisel. Toimuvad ka arutelud, kuidas Saksamaa NATOsse ja selle idaserva panustab. Varssavis (NATO tippkohtumisel juulis - toim) peab Saksamaa edastama tugeva sõnumi, et on tõesti valmis julgeolekusse panustama, sest kui Ida-, Kesk- ja teised heidutuse vastu sügavat huvi tundvad riigid Berliini ei usalda, on seda signaali üleüldse keeruline välja saata.

Saksa valitsus ja kaitseministeerium mõistavad seda väga hästi. Saksamaa teebki tavalisest rohkem, on tihedamalt seotud sõjaliste tegevustega – kuid erinevatel põhjustel sellest avalikult reeglina ei räägita.

Samaaegselt on Saksamaa veendunud, et dialoog on heidutuse loomulik osa ning me saame sellega jätkata, isegi kui Venemaa puhul on see keeruline ja räpane. Aga Saksa kaitsedebatt ja militaarne tegevus on muutumas.

Kuidas täpsemalt?

Inimesed arutlevad palju numbrite üle, räägitakse kahe protsendi reeglist, milleni pole päris jõutud, sellest, kas kaitseeelarve väiksemahuline tõus tähendab tegelikku muutust, kas Saksamaa oleks valmis, et võõrsilt hakkaksid kirstud tulema. Berliin on hiljuti näidanud, et on rohkemaks valmis. Näiteks ÜRO missioonil Malis – mis on ohtlik missioon – pole sakslased seal vaid välihaiglaid ehitamas. Lisaks Süüria õhulöökide toetamine, pešmerga võitlejate relvastamine ISISe-vastased võitluses. Need asjad on ka muutunud normaalseteks aruteluteemadeks. Kuigi sakslased tahavad end üldiselt patsifistidena näidata ja see peegeldub ka avalikus arvamuses, siis minu meelest ei peaks avalikku arvamust ülemäära fetišeerima -  Need, kes poliitikaga tegelevad, on mõistnud, et on vaja olla aktiivsem.

Kuigi võib väita, et nende teemade üle on varemgi arutatud, kuid kui see haakida nüüdse arusaamaga, et maailm on väljumas kontrolli alt ja see ähvardab meie korda, on see äärmiselt otsuseid kujundav. Ma üldse ei oota võimalikku olukorda, et Saksamaal toimuks terrorirünnak ja mis meetmeid selle järel kasutusele võetaks, kuid seda kõike võetakse siin täie tõsidusega.

Terroriohtu on keeruline hinnata, kuid Saksamaal pole see vist äärmiselt suur?

Vastupidi, terroriohu tase on olnud väga kõrge. See on viimaste kuude kõrgemal tasemel. Siseministeerium tõesti pingutab, üritades säilitada tasakaalu selle vahel, et ühiskonda ümbritsevast reaalsusest teavitada ja samal ajal vältida paanika puhkemist. Kuid praegust julgeolekuolukorda hinnatakse äärmiselt ohtlikuks. Hetkel paanika- ja hirmutunnet pole, kuid see võib väga kiiresti tekkida. 

Nii et see on aja küsimus?

Ma sellest teemast ei taha rääkida, sest sellistest asjade kohta pole kunagi kasulik midagi öelda - kuid me oleme kõik haavatavad. Suhteliselt väheste vahenditega võib suhteliselt suurt mõju avaldada. Probleem pole migrantides, vaid islamiäärmuslastes ning nad teavad täpselt, kus destabiliseerida. Kui mõelda nagu terrorist, kes tahab Euroopat veel rohkem destabiliseerida, siis tuleks seda teha riigis, mis on olnud seni kõige võimsam. Saksa poliitilise kultuuri juurde aga ei kuulu alarmeeritud olek.

Merkeli toetus hakkas vahepeal langema, kuid ta on jätkuvalt riigi populaarsem poliitik? Nii et ei saa väita, et pagulaskriis oleks teda kahjustanud?

Kokkuvõttes ei ole. Ta lubas, et arvud hakkavad vähenema, ja vähenesidki. Nii et võimalus, et pind hakkaks Merkeli jalge all kõikuma, on praeguseks täielikult kadunud.

SPD jällegi muutub üha nõrgemaks?

Koalitsiooni väiksema partnerina on alati raske, sest endast märki maha jätta on keeruline – kuigi SPD on seda mitmel juhul tegelikult teinud, nad on paljudesse poliitilistesse algatustesse rohkem panustanud kui CDU, aga keegi neid selle eest ei tunnusta. See võib üsna frustreeriv olla. Aga nagu ma varem ütlesin, mängib siin rolli ka vasakpoolsete häälte jagunemine.

Arvatakse, et järgmine valitsus tuleb roheliste ja CDU vahel. Kuidas teile tundub?

See on võimalik, välistada seda kindlasti ei saa. Oleme liidumaadetasandil esimesi märke selle kohta juba näinud. Kuid sinnani on ikka veel pisut alla 18 kuu aega, nii et juhtuda võib paljugi.