Koolivõimalus eestlaste toel

15-aastase Sylvia Luta ja 18-aastase Otungua Musindalo saatus ei ole Keenia kontekstis küll eriline, ent nende lood teeb eriliseks asjaolu, et tänu eestlaste toetusele muutus mõlema noore inimese elu. Nad on pärit riigi lääneosast Shianda külast, kus mitmekümne kilomeetri peale hajutatuna elab umbes 30 000 inimest.

Sylvia isa tegi 2007. aastal enesetapu ning seejärel elas tüdruk ema õe juures, kes kasvatab veel viit last. Pärisema juurest pidi ta lahkuma, sest kuut last kasvatades polnud tal majanduslikult võimalik tüdrukut toetada, kuid nüüd on ta seal tagasi.

Pöördeline sündmus toimus tüdruku elus siis, kui ta oli 14-aastane: ta jäi rasedaks. Lapse isa oli tol hetkel 15.

«Mõned teised tüdrukud, kes samuti lapseootele jäid, kukkusid koolist välja ja osa neist abiellus. Mina abielluda ei tahtnud, sest ma olen näinud, kuidas inimesed selle all kannatavad,» sõnas Sylvia, kes noorest east hoolimata mõjus kohati paljukogenud inimesena.

Vorm ja õpikud nõutavad

Naisena sündimine Keenia maapiirkondades eriline lotovõit pole, sest patriarhaalse ühiskonna põhimõtete järgi on naised juba eeldustelt teisejärgulised kodanikud. Tüdrukud kukuvad koolist välja, kas siis raseduse tõttu või seepärast, et nende perekonna hinnangul võiks nad midagi mõistlikumat teha: näiteks kodu korras hoida või kuskil lisaraha teenida.

Samuti pole tavapäratu, et 16–17-aastased tüdrukud antakse mõnele vanemale mehele pruudiks – ja naisi võib ühel mehel olla mitu –, sest olukorrast, kus kaheksagi last peres on täiesti tavaline, on pruudiluna igati teretulnud toetus.

«Mulle meeldib koolis käia. Ma tänan toetajaid, sest kui ma õppida ei saaks, peaksin ma olema kodus ja abilisena töötama. See pole aga hea, sest ma olen selliste tööde jaoks veel liiga noor,» sõnas keskkooli esimeses klassis käiv Sylvia.

Paljud tema eakaaslased peavadki nii elama, sest kui põhikooli alustab lastest 75 protsenti, jõuab keskkooli edasi neist vaid kolmandik, kellest suurem osa on poisid.

Viimased kolm aastat Keenias töötanud Janika Tamm, kes oli varem MTÜ Mondo vabatahtlik ja on nüüd Keenia kogukonnaekspert, rääkis, et kuigi põhiharidus on Keenias ametlikult tasuta, tuleb siiski soetada koolivorm ja õpikud, sest ilma nendeta klassi ei lasta.

Sylvia õppemaks on aastas 11 800 Keenia šillingit (110 eurot), lisaks tuleb soetada 300 šillingit (2,8 eurot) maksev koolivorm. Kool hoolitseb ka toidu eest – tavaline hommikusöök on magus kange tee ning lõunaks nätske maisijahust ja veest ugali.

«Kodus pole emal võimalik mulle vahepeal toitu anda, sest ta peab ka minu lapse eest hoolitsema,» ütles Sylvia.

Oma elu kohta sõnas tüdruk, et see on keeruline. «Kuid ma lähen lihtsalt sellega edasi,» lisas ta ja ütles, et kavatseb ka ülikooli astuda, et õppida selliste inimeste toetajaks, kellel pole võimalik koolis käia.

Loodab saada inseneriks

Ülikooli läheb kindlasti üks oma klassi helgemaid päid Otungua Musindalo, kellel pole samuti kerge elu olnud. Tagasihoidliku loomuga poisi isa suri aidsi, ta elab koos emaga, kes sai oma abikaasa käest viiruse ja on HIV-positiivne, ning kahe vennaga.

Kui Keenias keskmiselt on HIVi/aidsi nakatunuid kuus protsenti, siis Shianda piirkonnas on see protsent 14. Perepea surm tähendab perekonnale aga seda, et kaob ainus elatusallikas; külas elab ka palju lapsi, kellel pole kumbagi vanemat elus.

Otungua pere müüs poisi keskkooli saatmiseks maha kõik perele kuuluvad puud, kuid rahast jätkus vaid esimeseks kaheks kooliveerandiks. 2013. aastast saab ta toetust MTÜ Mondo Tarkusefondist.

Otungua ema Jimas Musindalo ütles, et ilma toetuseta oleks poisi haridusteel kriips peal. «See on tõeliselt suur kergendus, et lapsed saavad koolis käia,» ütles ta.

Naine ise on töötu ja läheb toidu teenimiseks sinna, kuhu appi kutsutakse: süüa tegema, pesu pesema. Ta rääkis, et HIV-positiivsena on elu Keenias raske, sest häbimärgistamist on palju. «Sugulased ütlevad lahti, naabrid hakkavad eemale hoidma,» kirjeldas ta, kuid lisas, et tema ise ei karda nüüd enam välja öelda, et on haige.

Laste üle, kellest peale Otungua saab Mondolt toetust ka tema väikevend Duncan, on naine uhke. «Jumal on teinud head tööd,» sõnas ta.

Nüüd keskkooli lõpetanud Otungua läheb enda sõnul edasi õppima inseneriks. «Eesti toetajatele tahaksin ma öelda, et ma ei jõua neid ära tänada,» sõnas ta vaikse häälega vestluse lõpuks.

Ajakirjaniku reis toimus MTÜ Mondo maailmahariduse projekti raames, mida rahastas Eesti välisministeerium.

Tagasi üles