Igavene kriitika sotsiaaldemokraatide aadressil on põhjendamatu, teatas europarlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Martin Schulz intervjuus Postimehele.
Eurosotside juht: usun, et SDE kuulub järgmisse valitsusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädalavahetusel Eestis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul kõne pidanud Schulz usub, et vaatamata viimaste aastate kehvale valimisedule ootab sotsiaaldemokraate kogu Euroopas ees uus tõus.
Vasakparteidel pole Ida-Euroopas endiselt kuigi hea maine. Miks seostatakse sotsiaaldemokraate tihti minevikus toimunuga?
Parempoolsetel on Euroopas õnnestunud alati nii teha, nagu oleksid sotsiaaldemokraadid endiste valitsuste järeltulijad. Hea näide on Bulgaariast. Seal tuuakse pidevalt sotsialiste näiteks, samas kui peaminister Bojko Borisov on kunagise diktaatori Todor Živkovi endine turvamees.
Kuidas oleks võimalik vabaneda halvast mainest või mõttelisest seosest, nagu oleks sotsiaaldemokraatia kuidagi seotud kommunismiga?
See on täielik jama. Sotsiaaldemokraadid olid partei, mida kommunistid kõige rohkem alla surusid. Seda pole vaja ehk ühel maal nagu Eesti meenutada, aga Stalini peamised vastased olid sotsiaaldemokraadid. Stalin kirjeldas meid kui sotsiaalfašiste.
Need vähesed, kes Lääne-Euroopas enne müüri langemist läbi poliitika kommunistliku süsteemi lagunemisele kaasa aitasid, olid muu hulgas Willy Brandt, Olof Palme, Bruno Kreisky ja ka sotsiaaldemokraatlik partei, mis kombinatsioonis demokraatiaga inimõigusi propageerisid.
Olen kogu oma elu võidelnud kommunistide vastu täpselt samamoodi nagu fašistide vastu. Eestis on selline mees nagu Andres Tarand. Kuidas saaks keegi sellise mehe kohta üldse väita, et tal on midagi pistmist kommunistidega? Ta on selle riigi vabaduse eest võitleja. Seega, need parempoolsed, kes pidevalt karjuvad, et sotsiaaldemokraadid on kommunistid, peaksid oma kodutööd paremini tegema. See igavene kriitika meie pihta on täiesti põhjendamatu.
Sotsiaaldemokraadid pole viimasel ajal kuigi edukad olnud. Millest see tuleb?
Sotsiaaldemokraadid olid pikka aega Eesti valitsuses ja nende hulgast on tulnud ka valitsusjuht. Usun, et sotsiaaldemokraatidel on väga veenev valimisplatvorm. Ja usun, et Eesti praegusel valitsusel, vähemalt praeguses koosseisus, pole mingeid ellujäämisvõimalusi.
Miks siis ei suuda sotsiaaldemokraadid Ida-Euroopas inimesi veenda neid valima, kui neil nii hea programm on?
Paljud inimesed Kesk- ja Ida-Euroopas alistusid mingi perioodil neoliberalismi kaunile kõlale, kui vabale majandusele riigi eestkoste all aplodeeriti. Vahepeal on tekkinud aga järjest enam inimesi, keda dünaamilises majanduses väga vajatakse, kuid mitte selleks, et toota suurt rikkust vähestele, vaid selleks, et tagada heaolu paljudele. Ja lõppkokkuvõttes saab vaid riik tagada heaolu paljudele. Seetõttu usun, et sotsiaaldemokraatide jaoks soodne aeg tuleb tagasi.
Ja kunas see aeg saabub?
Usun, et Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond kuulub järgmisse valitsusse. Euroopa sotsiaaldemokraatide seas on välja kasvanud generatsioon noori mehi ja naisi, kellest usun, et nad kiirgavad optimismi, jätkusuutlikkust, ja seetõttu olen veendunud, et sotsiaaldemokraatide aeg tuleb nüüd tagasi.
Näiteks Eestis on noor, alla 40-aastane mees Sven Mikser, Rumeenia sotsiaaldemokraate juhib samuti noor, alla 40-aastane mees Victor Ponta, Taanis saab noorest naisest Helle Thorning-Schmidtist tõenäoliselt järgmine valitsusjuht.
Ka 2009. Euroopa Parlamendi valimistel ootasid sotsiaaldemokraadid suurt võitu, kuid läks hoopis teisiti. Miks inimesed kriisi taustal sotsiaaldemokraate ei valinud?
Inimesed toetavad kriisiaegadel esimese reaktsioonina oma valitsust. Kriisiaegadel usaldatakse neid, kellel on vahendid kriisi seljatamiseks, ehk siis valitsust. Meil Euroopas on ülekaalus konservatiivsed valitsused.
Kapitalistliku majanduse kriisi ajal nõuavad inimesed aga rohkem sotsiaaldemokraatlikke lahendusi. Järjest enam inimesi näeb nüüd, et just needsamad konservatiivsed valitsused räägivad küll nagu sotsiaaldemokraadid, kuid käituvad vastupidiselt. See on eriti huvitav, et kõik konservatiivsed valitsusjuhid räägivad nagu sotsialistid – näiteks Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy.
Sarkozy pidas parlamendis kõne, mille peale ütlesin talle, et te räägite nagu Karl Marx eksiilis. Kuid ta tegutseb täpselt vastupidi: rohkem õigusi pankadele, veel enam vabadust heal järjel olevatele ja spekulantidele. Kuid neid paljastatakse üha enam. Vaadake kas või Saksamaad. Uus valitsus algas umbes 50 protsendi kodanike poolehoiuga, kuid nüüd on see protsent vähenenud ligi 38-le.
Kuid tööpuudus on Saksamaal imeväike ja majanduskasv suurepärane.
Saksamaa stabiliseerimiseks kasutusele võetud meetmed on need meetmed, mis Gerhard Schröder kasutusele võttis. Lisaks on see suure koalitsiooni tulemus. Tööminister oli 2009. aastani sotsiaaldemokraat, samuti rahandusminister. Sakslased mõistavad, et eelmise valitsuse töö oli alus, et Angela Merkel saab ehitada stabiilsele pinnasele.
Eestlased pelgavad liiga lähedasi suhteid Venemaaga. Saksa sotsiaaldemokraadid seisavad vastupidi väga lähedaste suhete eest Venemaaga. Samas näeme, mis Venemaal demokraatiaga toimub. Võtame näiteks Mihhail Hodorkovski juhtumi.
Head suhted Venemaaga ei tähenda seda, et me peaksime arvama, et kõik, mida Venemaa teeb, on hea. Usun, et putinism on palju kaasa aidanud ja Vene majandus on efektiivsem ning paljudes valdkondades on Venemaa muutunud usaldusväärsemaks partneriks kui varem. Kuid mis Venemaa demokraatlikku arengut puudutab, siis peab riik end märgatavalt parandama. Head suhted on üks asi, kuid see ei tähenda, et me ei kritiseeriks asju, mis Venemaal valesti on.
Muidugi on Hodorkovski juhtum skandaalne. Venemaa peab rangelt jälgima, et inimõiguste standarditest kinni peetaks. Seega rõhutan, et peame olema Venemaa suhtes väga konkreetsed. Aga kui vaatan selliseid valitsusi nagu Silvio Berlusconi oma Itaalias või härra Viktor Orbani valitsus Ungaris, siis mul jääb mulje, et ka Euroopas oleks veel üht-teist parandada. Ja rõhutan, et need pole sotsiaaldemokraatidest valitsusjuhid.
Ungaris me alles kaotasime valimised ja tunnistan, et seda meie enda vigade tõttu. Itaalias on olukord natuke teine. Peame mõistma, et Silvio Berlusconi pole põhjuseta Vladimir Putini nii hea sõber. Näiteks ütles Berlusconi veel novembris (peaminister Aleksandr) Lukašenka kohta, et Valgevene rahvas peab olema tänulik, et neil nii suur juht on. Seega, enne kui Euroopa konservatiivid meid kritiseerivad ja meile loenguid peavad, peaksid nad oma inimestega rääkima.
Meil on härra Berlusconiga väga halb läbisaamine, kuna usun, et läbi aastate kõlanud kriitika on õigustatud. Itaalia suurim majanduslik võim, suurim meediavõim ja suurim võimalik poliitiline võim on kõik ühes isikus. Me ei tea kunagi, kas ta peab läbirääkimisi kui peaminister, kui multimiljardär või kui meediatsaar. Kui seda kunagi ei tea, siis on demokraatia ohustatud.
Viimasel ajal on Ungaris ja mujal Euroopas esile kerkinud väga palju võõravaenulikkust ja paremäärmuslaste populaarsus kasvab. Miks sotsiaaldemokraatidele südamelähedane solidaarsus ei toimi?
Need on sotsiaalsed hirmud, mis erinevates kohtades avalduvad. Parim vahend selle vastu võitlemiseks on suurem stabiilsust. Vajame suuremat tööhõivet, vajame rohkem võimalusi noortele.
Üks noor eestlane ei pea siit riigist ära minema, et kuskil mujal oma raha teenida. Vajame kasvu siin. Peame rohkem investeerima töökohtade loomisse. Viimase 15 aasta ultraliberalism on vallandanud tohutu majandusarengu ja tõi kaasa majandusdünaamika, kuid selle tagajärjel on mõned üksikud ülirikkad ja paljudel pole tööd.
Kuidas uusi töökohti luua, kui selleks pole piisavalt raha?
See on muinasjutt, et meil pole piisavalt raha. See raha on Euroopas lihtsalt valesti jagatud. Tootjad teenivad tohutult kasumit.
Suurbritannia kolm suurimat panka teenisid 2009. aastal ehk ühel raskemal kriisiaastal 22 miljardit eurot kasumit. Sellest üheksa miljardit maksti boonustena välja firma juhtidele. Samal aastal vähendas Suurbritannia valitsus sotsiaalvaldkonna kulutusi 50 protsendi võrra. Seega pole Euroopas tegemist rahapuudusega, vaid vale jaotusega.
Teist saab suure tõenäosusega Euroopa Parlamendi järgmine president. Mida see teile isiklikult tähendab?
Järgmise Euroopa Parlamendi presidendi valimised toimuvad 2012. aasta jaanuaris. Seega olen selle aasta jooksul sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni juht ja keskendun sellele. Ja pärast vaatame, kas mind valitakse presidendiks. Võtan oma kohustusi tõsiselt.
Oleme raskes olukorras. Vajame lahendust finantskriisile, euro stabiliseerimist, vajame tööhõivele orienteeritud poliitikat, meil on lahendada rasked keskkonnaprobleemid, vajame efektiivset eelarvepoliitikat. Ma ei saa mõelda ainult oma tulevikule. Ent kui mul on võimalus selline positsioon saada, siis on see mulle väga suureks auks.