/nginx/o/2016/06/24/5544949t1hdf98.jpg)
Tšiili pealinnas Santiagos viibiv eestlane Kalle Pilt kirjeldab oma kogemusi eile toimunud üliõpilasrahutustega.
Eestlane Tšiili üliõpilasrahutuste keskmes: sain tunda pisargaasi toimet (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suundusin eile hommikul linna vaatama. Ma ei osanud arvatagi, milliste sündmuste keskmesse satun. Alguses oli kõik rahulik. Ainult karabinjeerid seisid igal pool, näod mornid ja pilk valvas. Sellega seoses tuli mulle kohe meelde Daphne du Maurier'i jutuke «Linnud», kus kirjanik väga ilmekalt kirjeldas halba ennet enne rünnakut ja mille põhjal tegi Hitchcock filmi.
Linna peaväljakule, mis asub minu hotelli lähedal, aga kogunesid noored. Nad olid plakatite ja lippudega, millest ma midagi aru ei saanud. Jalutasin ja filmisin seal. Alguses oli noori ehk 400-500, kuid aja möödudes neid muudkui tuli ja tuli juurde.
/nginx/o/2016/06/24/5544913t1hf0b4.jpg)
Minu juurde tuli üks ajakirjanik ja küsis minu käest hispaania keeles midagi, mille peale vastasin inglise keeles, et ma ei oska hispaania keelt. Ajakirjanik läks kohe üle inglise keelele. Ta küsis, kas ma tean, mis siin sünnib. Loomulikult vastasin, et ei tea. Siis ta selgitas, et Tšiilis on üliõpilaste õppemaks väga kõrge ja see üritus on õppemaksude alandamiseks. Ta oli väga üllatunud, kui ütlesin, et meil pole õppemaksu. Tema väitel on ülikooli õppemaks neil 10 000 USD aastas ehk viie aasta peale 50 000 USD.
Meeleavaldus oli väga rahulik, üliõpilased laulsid, tagusid trumme ja tantsisid. Siis algas rongkäik mööda peatänavat, mille ääres olid karabinjeeride rivid.
/nginx/o/2016/06/24/5544903t1h0a92.jpg)
Rongkäigu alguses olid plakatid, üliõpilased skandeerisid oma loosungeid, trummid põrisesid ja tantsiti ja lauldi. Kõik oli ikka veel rahulik. Rongkäik kulges mööda jõeäärt ja jõgi oli väga kiire vooluga. Mul tekkisid kohe assotsiatsioonid jõe ja kohalike üliõpilaste temperamendi vahel. Rongkäigus oli ehk juba kümneid kui mitte sadu tuhandeid üliõpilasi. Lisaks üliõpilastele oli ka palju vaatlejaid ja huvilisi. Usun, et tuhanded huvilised vaatasid rongkäiku kõrvalt. Plakatitelt hakkasin aru saama õppemaksu vähendamise teemasid, kuid silma torkas ka politseivägivalla vastaseid plakateid.
Äkitselt märkasin kauguses veejugasid õhku paiskumas ja hetkeks kahetsesin, et olin nii kaugel. Kuid minu kahetsus vaibus mõne minutiga, sest selgus, et lasti pisargaasi ja seda mitte käsirelvadest, vaid veoautokahuritest. Pisargaas jõudis minutitega minuni ja siis oli minu ainsaks sooviks kiiresti ära minna.
Siiski otsustasin veel korraks peatuda ja filmida, mis sest et silmadest jooksis vett ja kurk oli kibe gaasist. Kuid see oli viga, sest gaasist ärritatud tudengid, kes nägid mind filmimas, ründasid ka mind. Ma proovisin alguses neid inglise keeles kõnetada, kuid siis nägin, et nende raev ei vaibu ja taganesin rahulikult.
Siiski sain jalahoobi selga ja hirmsa sõimu osaliseks. Ma proovisin veelkord teha rahuliigutust ja taganesin edasi. Õnneks ei tulnud nad eriti kaugele kaasa ja sain sealt minema. Ma isegi ei süüdistaks neid, sest nad olid väga ärritunud pisargaasist ja ju nad tõesti arvasid, et olen politseispioon, kes nende nägusid üritas jäädvustada.
/nginx/o/2016/06/24/5544911t1h9552.jpg)
Head lugejad, teile soovituseks – kui näete kusagil pisargaasi lastavat, siis liikuge kiiresti vastassuunas ja ärge vaadake tagasi. See on äärmiselt vastik gaas.
Kui läksin tunni aja pärast jälle platsile tagasi, oli kõik rahulik, koristajad tegutsesid ja elu oli jälle endine.