Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/11/6244337t1h8033.jpg)
- Satiiriajakiri Pikker lubas puhastada õhku ning olla õiglane kohtumõistja.
- Karikatuure joonistasid E. Valter, H. Valk, V. Kersna, H. Volmer, P. Pärn jpt.
- Pikker pidi läbima kolm tsensuuri, neist viimase Moskvas juba trükitult.
- Ajakirja tiraaž oli tippaegadel 80 000 numbrit.
Poliitilist karikatuuri võib õigustatult pidada demokraatliku ühiskonna indikaatoriks. Samas võib see olla ka propagandatööriist autoritaarse või totalitaarse võimu kindlustamiseks. Isevalitsejad ja diktaatorid, kes sõltuvad avaliku mulje loomisest, ei talu neid lahti riietavat pilget, nii ka nendest sõltuv poliitiline süsteem.
Nõukogude päevil Eesti NSVs lugejaid naerutanud huumori- ja satiiriajakiri Pikker poleks saanud ilmuda Moskva heakskiiduta. Valitsev kommunistlik partei kasutas alates 1957. aastast pidevalt ilmunud väljaannet tööriistana endale meelepäraste seisukohtade rõhutamiseks. Külma sõja vaimus tuli ka ajakirja toimetusel anda oma panus võitlusesse «vaenuliku lääne imperialismiga».
Andekad karikaturistid suudavad aga oma loomingu kaudu edasi anda mitmekülgsemat infot. Nii võib Pikrist leida «kõrgemalt» heakskiidu saanud karikatuure, mis esmapilgul täidavad küll ainupartei ettekirjutusi, kuid ridade vahel kannavad sootuks teist, võimudest sõltumatut teravat sõnumit, ületades nii psühholoogilise meie-nemad rindejoone (vt K. Voolu karikatuuri).
Ajakirja numbreid sirvides võib end tabada mõttelt, kuidas või miks lasid piinliku täpsusega trükisõnas avaldatavat kontrollinud tsensorid mõne teravalt hiidriigi võimurite ideelisi ja poliitilisi tõekspidamisi kritiseeriva pilapildi läbi.
Tõsi, see ei tähenda, et ajakirjas poleks trükitud rutiinselt karikatuure, mis täitsid laitmatult toonaste võimude ettekirjutatud kaanoneid. Nii oli üks lemmikmotiive rahutuvi kinni siduv timukast onu Sam, sõjajumal Marsiga semutsev surmakülvaja, kelle põuest pressivad peale dollarikupüüride välja tuuma- ja vesinikupommidega raketid, taustaks apokalüptilised kujutluspildid põlevast maakerast, mille kohal kõrgub tuumaseen.
Tasub meeles pidada, et kontrollitud ühiskonnas ei kajasta karikatuurid sageli autori eetilisi, poliitilisi jms tõekspidamisi – kuigi seda ei saa välistada –, vaid kannavad võimude ettekirjutatud ja vajalikuks peetavat sõnumit.
Pole võimalik anda hinnangut, mil määral kajastasid Pikris ilmunud välispoliitilised karikatuurid rahva enamiku tõekspidamisi ja kartusi ning kui usaldusväärseks peeti neis sisalduvat infot. Mingisuguseid tänapäeval usaldusväärseid uuringuid toona ju ei tehtud. Ent tollased karikaturistid on ise öelnud, et just peidetud irooniaga piltide pärast oli Pikker nii menukas.
Sel nädalal Varssavis peetava NATO tippkohtumise valguses sobib vaadata tagasi, millise hinnangu soovis ainupartei anda 1949. aastal loodud sõjalise liidu ja toonaste rahvusvaheliste sündmuste kohta ning kuidas karikaturistid seda sõnumit edasi andsid.
Kõrvutades tollast «imperialistliku» USA ja selle tööriistana kujutatud NATO vastast retoorikat tänapäeval Kremlist saabuvate sõnumitega, mida Venemaa süstib Vene infoväljas olijaile meedia kaudu sisse, ei tundu uuest külmast sõjast rääkimine enam liialdusena.
Minevikku olevikuga ühendav sõnum on lihtne: Ühendriigid on valmis tegema kõik, et eskaleerida pingeid Venemaaga, kuna nad plaanivad sõda Venemaa vastu, suurendades pingeid ja luues paanikaatmosfääri. NATO on seejuures midagi kahjulikku ja kiiresti levivat, mis tuleb peatada. Ehk teisisõnu: Venemaa on kannataja, maailmavallutuslike plaanidega Ühendriigid ja selle juhitav NATO aga agressiivsed, manipuleerivad ning kahjulikud.
Rahvusvaheliste suhete probleemistiku kajastus oli Pikris otseselt seotud NSV Liidu ja Ameerika Ühendriikide hetkesuhetega. «Raja tagant» ja aastakümneid Ühendriikide imperialismi pilamiseks kasutatud ajakirja tagaküljel reageeriti operatiivselt kõigile olulisematele muudatustele ja rahvusvahelistele konfliktidele, kus Moskval olid oma huvid.
Eriti sageli ilmus läänt hukka mõistvaid karikatuure 1950ndate lõpus ja 1960ndatel, kui kahe suurriigi suhted olid Berliini, Kuuba ja Lähis-Ida kriiside ning idabloki ja Aafrika riikides toimuva tõttu eriti pinevad. 1970ndate pingelõdvendusega vähenes ka läänt hukka mõistvate karikatuuride arv.
Uuesti hakkasid need sagedamini ilmuma 1982. aastal ehk pärast kurjuse impeeriumi vastu võidelda lubanud Ronald Reagani saamist USA presidendiks, mis tähistas pingelõdvenduse lõppu. Kommunismikaigas rauges koos NSV Liidu lõpliku kokkuvarisemisega või geopoliitilise katastroofiga, nagu seda on nimetanud Vladimir Putin.
/nginx/o/2016/07/08/5596203t1h565d.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596205t1h539a.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596207t1h26d1.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596209t1ha54a.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596211t1hd888.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596213t1h79a0.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596217t1h1072.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596221t1h09cc.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596225t1h6fe7.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596227t1hea9e.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596229t1hacca.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596231t1h8411.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596263t1h1333.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596233t1h97fe.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596235t1h25bd.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5596237t1h8f60.jpg)