Tony Blair väljendas kahetsust Iraagi sõjas kantud inimkaotuste üle, kuid rõhutas, et Lääs peab toodud ohvritele vaatamata Iraanile «otsustavalt vastu astuma ja kasutama vajadusel jõudu».
Blair: Iraani suhtes tuleb jõudu rakendada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teist korda söör John Chilcoti juhitud «Iraagi komitee» ees aru andnud endine peaminister kaitses veendunult oma otsust kukutada Saddam Hussein ning pöördus maailma liidrite poole palvega loobuda oma «närusest koogutamisest» Teherani ees.
Kerge kummardusena nende suunas, kes kritiseerisid tema väljakutsuvat ja enesekindlat esinemist mullusel küsitlusel, otsustas Blair lisada oma ligi nelja tunni pikkusele tunnistusele ka patukahetsuse noodi.
Tema «sügav ja südamesttulev» kahetsus alates 2003. aastast Iraagis elu kaotanud sõdurite pärast vallandas aga vahelehüüded ja pisarad hukkunute perekonnaliikmete seas. «Liiga hilja,» karjus üks naine. Oli ka neid, kes Blairi saalist lahkudes tema poole selja keerasid.
Tänavu tuli kuulamisele «kaasa elama» vähem protestijaid kui mullu. Ja kui paar ebamugavat hetke välja arvata, läks Blairil viieliikmelise komitee üksikasjaliku ristküsitluse all kergelt.
Kuna küsimused oli seekord aga teravamad ja «kohtulikumad» - enam kui sada neist saadeti Blairile ette tutvumiseks – võib siiski eeldada, et aasta lõpu poole avaldatav raport tuleb ülimalt kriitiline.
Eriliselt rõhus komisjon selle peale, et Blair ei konsulteerinud sõjaks valmistudes piisavalt oma valitsuskabinetiga. Samuti uurivad nad, mille alusel süüdistati Prantsusmaad teise ÜRO resolutsiooni blokeerimise eest. Luubi alla on ka viis, kuidas Blair suhtus juristide nõuannetesse, millega ta nõus ei olnud ning samuti tema põhjendused Iraagi relvastuse uuringute varajaseks lõpetamiseks.
Kõige suuremaid frustratsiooni märke ilmutas komisjon aga Blairi kirjavahetuse üle Bushiga, mida Blair palus mitte avaldada – kuigi komisjon seda teha sooviks.
«Ma ütlesin president Bushile, et ta võib meiega arvestada,» ütles Blair. «Ma ütlesin talle, et me seisame selles küsimuses nende kõrval, kuid loetlesin üles ka kitsaskohad.»
Küsimuse peale, millal režiimivahetuse poliitika paika pandi, vastas Blair, et Saddami kukutamise ja desarmeerimise kursi võtsid USA ja Suurbritannia põhimõtteliselt alates 11. septembrist. Esimene tõsine arutelu Saddami kukutamise teemadel oli 2001. aasta detsembris.
«Nende poliitika oli režiimivahetus ning seega me seda ka arutasime,» ütles ta jutuajamise kohta Bushiga 2001. aasta detsembris. «Me rääkisime, et kui olukorda saab lahendada vaid sellisel viisil, siis me oleme kaasas.»
Blair kinnitas, et vaoshoituse poliitika hülgamine oli valitsusele «täiesti selge», kuigi enamik ministreid selle kohta mingeid kirjalikke dokumente ei saanud.
Samuti väitis Blair kaljukindlalt, et tal olid tähtsate otsuste tegemise juures kohal «õiged inimesed».
«Mitte keegi ei öelnud mulle: tee seda teist moodi,» ütles ta. «Kui keegi oleks midagi öelnud, oleksin ma teda kuulda võtnud.»
Copyright The Financial Times Limited 2010.