/nginx/o/2018/05/24/7861084t1h2d50.jpg)
Sellel nädalal sai Donald Trump ametlikult vabariiklaste uueks presidendikandidaadiks. See, kas miljardärist ärimehest saab 45. USA president selgub 8. novembril. Trumpil oleks kahtlemata täita suured kingad, sest vabariiklaste ridadest on läbi ajaloo tulnud mõned Ühendriikide kuulsusrikkaimad riigipead.
1854. aastal ühes Wisconsini osariigi koolimajas esmakordselt kogunenud vabariiklaste partei asutati orjapidamise vastaste ja modernistide poolt. Partei kogus kiirelt põhjapoolsetes osariikides toetust ja juba 1860. aastal, 6 aastat pärast partei asutamist sai USA esimeseks vabariiklasest presidendiks Abraham Lincoln.
Esimene vabariiklasest president seisis vastamisi tõsiste väljakutsetega. Lincoln oli valimised võitnud ilma ühegi lõunaosariigi toetuseta, mis omakorda ärritas paljusid lõunaosariikide inimesi, kelle arvates oli ülejäänud riigist eraldumine ainsaks võimaluseks, et nende häält kuulda oleks. Tüliõunaks oli ka orjandus, mille kaotamist vabariiklased toetasid.
Pärast Lincolni valimisvõitu otsustasid 11 osariiki Ameerika Ühendriikidest eralduda ja luua Ameerika Riikide Konföderatsiooni. 1861. aastal tulistasid Konföderatsiooni väed Fort Sumterit, mille tagajärjel algas erakordselt verine Ameerika kodusõda, mille võitmine oli Lincolni ametiaja suurimaks saavutuseks. Põhjaosariikide võit tähendas lõppu orjandusele.
Lincoln valiti presidendiks ka teiseks ametiajaks. Paraku tapeti esimene vabariiklasest president vaid kuu aega pärast tema ametisse vannutamist. Lincoln oli parajasti vaatamas teatrietendust, mil näitleja John Wilkes Booth presidenti pähe tulistas. Tapmine oli eeldatavasti kättemaks kodusõja kaotamise eest.
Lisaks Lincolnile on oma ametiaja jooksul surnud veel kolm vabariiklasest presidenti - James Garfield, William McKinley ja Warren Harding. Garfield ja McKinley tapeti püstolilaskude läbi, Harding suri tõenäoliselt loomulikku surma, kuigi kahtlustatakse ka mürgitamist.
Pärast Lincolni surma tuli järgmist tõeliselt silmapaistvat vabariiklasest presidenti mõnda aega oodata. 1901. aastal tõusis riigipeaks Theodore Roosevelt, kellest sai 42-aastaselt noorim USA president. Roosevelti mäletatakse peamiselt tema välispoliitika ja keskkonnakaitsealase tegevuse järgi. USA suurendas Roosevelti ametiajal märgatavalt oma mõjuvõimu rahvusvahelises poliitikas.
Samuti oli Theodore Roosevelt esimene ameeriklane, keda autasustati Nobeli rahupreemiaga, mille teenis ta rolli eest Vene-Jaapani sõja rahuläbirääkimistel. Roosevelt juhtis USA julgelt uude sajandisse, teda tuntakse iseteadliku presidendina, kes ei kartnud endale omistatud võimu kasutada ning seadusi vajadusel ka kongressi nõusolekuta läbi suruda.
Pärast Teist maailmasõda oli Ühendriikidel vaja kindlat liidrit, kes suudaks rasketel aegadel riiki juhtida. Vabariiklane Dwight Eisenhower oli mees õigel kohal ja temast sai 1952. aastal 20 aasta järel esimene vabariiklasest president. Eisenhower oli Teise maailmasõja ajal tegutsenud liitlasvägede ülemjuhatajana Euroopas. Samuti sai temast 1950. aastal esimene NATO ülemjuhataja, selles rollis tegutses Eisenhower kaks aastat.
Tugeva sõjalise taustaga Eisenhoweri ametiaega jäid iseloomustama relvarahu Koreas, külma sõja pingete maandamine ja kiire majanduskasv. Lääne poliitikateadlased on Eisenhowerit nimetanud üheks edukaimaks USA presidendiks läbi aegade.
20. sajandi teisel poolel oli vabariiklastel mitmeid meeldejäävaid presidente. Richard Nixon vähendas USA vägede arvu Vietnamis ja allkirjastas rahulepingu, mis lõpetas USA tegevuse Vietnamis. Samuti mängis Nixon olulist rolli USA-Hiina suhete taastamisel. Hoolimata oma ametiajal saavutatust, lahkus Nixon skandaaliga.
Nixonist sai esimene ja seni ainuke USA president, kes on ametist tagasi astunud. Tagasiastumise põhjuseks oli kuulus Watergate’i afäär, mis sai nime Washingtonis asuva Watergate’i hotelli järgi, kus asus 1972. aasta presidendivalimiste eel demokraatide peakorter. Hotelli oli üritatud paigaldada pealtkuulamisseadmeid ning uurimine tuvastas president Nixoni seotuse skandaaliga, misjärel USA 37. president ka tagasi astus.
Partei võttis oma praeguse vormi 1980ndatel, mil võimule tuli Ronald Reagan, kes lubas võidelda ärihuvide, madalamate maksude ja traditsiooniliste väärtuste eest. Reagani kampaania oli eelnevatest märkimisväärselt populistlikum. Reagani ametiaja kõige olulisemaks saavutuseks oli külma sõja lõpetamine. Tema kohtumised Mihhail Gorbatšoviga olid kahe riigi suhete seisukohalt ülimalt olulised. Reagan hoidis USA poolelt NSVL-i suhtes karmi joont ja toetas mässulisi, kes võitlesid arengumaades kommunistide vastu.
Reagani järel astus 1989. aastal ametisse George Bush. Teise maailmasõja ajal lendurina tegutsenud Bushi ees seisis maailm, mis oli külma sõja jooksul dramaatiliselt muutunud. Tema ametiaja suurimaks väljakutseks oli Lahesõda. Hoolimata edukatest sõjalistest ja diplomaatilistest otsustest, kaotas Bush peamiselt sisemajanduslike probleemide tõttu 1992. aasta presidendivalimistel demokraat Bill Clintonile.
Seni viimane vabariiklasest president oli George W. Bush aastatel 2001-2009. Erinevalt oma isast oli George W. Bush Valges Majas kaks ametiaega, mida jääb peamiselt iseloomustama terrorismivastane sõda. Bush oli ametis 11. septembri terrorirünnakute ajal, mille järel andis ta korralduse Afganistani tungimiseks, et tabada Osama bin Laden. Vabariiklasest George W. Bush oli ühtlasi esimene USA president, kes külastas Eestit.
Praegusel hetkel võib ainult eeldada, millise jälje jätaks valituks osutumise korral endast maha Donald Trump, aga kahtlemata erineb ta eelnevatest vabariiklasest presidentidest kardinaalselt.Vabariiklaste leeris on hakanud viimasel ajal tekkima tõsine mure selle üle, kas ja millal saab järgmine nende kandidaat Valgesse Majja.
Fakt on see, et vabariiklaste partei on Abraham Lincolnist saati kardinaalselt muutunud. USA poliitmaastikul on vabariiklased ja demokraadid rohkem kui 120-aastase protsessi käigus kohad vahetanud. Partei algusaegadega võrreldes on samaks jäänud vaid partei nimi, ülejäänu ei meenuta enam mitte mingil moel orjanduse vastast vabariiklaste parteid.
On huvitav jälgida vabariiklaste poliitika ja ka toetajate muutust. Vastupidiselt algusaegadele, mil vabariiklaste toetajad elasid põhjapoolsetes osariikides, pärineb nende praegune toetus peamiselt USA lõunaosast, aga ka konservatiivsetelt katoliiklastelt ja evangelistidelt.
Algupärane vabariiklaste partei ja eelkõige president Lincoln olid selgelt orjanduse vastu, tänapäeval peetakse vabariiklasi just valgete ameeriklaste parteiks. Vabariiklaste ridadest tuleb aeg-ajalt kommentaare, mis on rassistliku alatooniga või poliitiliselt ebakorrektsed.
21. sajandi alguse vabariiklaste partei on selgelt parempoolne ja konservatiivse maailmavaatega. Põhiliste vabariiklaste väärtustena võib näha indiviidi õigusi ja tugevat õigussüsteemi, samuti soovitakse suuremat otsustamisõigust osariikidele ning vastandutakse maksude tõstmisele.
Kahe suure partei rollide vahetumine algas pärast Ameerika kodusõda. Kodusõja jooksul õnnestus mõnedel põhjaosariikide ärimeestel saada väga rikkaks, misjärel hakkasid need rikkad ärimehed mängima suurt rolli vabariiklaste tegevuses.
Hakkas levima mõtlemine, et mustanahaliste heaks on juba piisavalt tehtud ja fookus peaks muutuma. Kuna lõunaosariigid ei asunud pärast kodanikuõiguste seaduse allkirjastamist mustanahaliste õigusi kaitsma, loobusid ka vabariiklased 1870ndatel suures osas selle probleemiga tegelemisest.
1920ndatel oli vabariiklaste partei muutunud valgete ärimeeste erakonnaks. See tõi neile algselt ka edu, sest majandus oli tõusuteel. Kõik muutus pärast 1929. aasta suurt börsikrahhi, mil võimule sai demokraat Franklin Roosevelt, kes üritas rasketel aegadel elu parandada ja muuhulgas valitsuse mõjuvõimu kasvatada.
Vabariiklased vastandusid Roosevelti poliitikale ja defineerisid end opositsioonina. Sarnane roll iseloomustab vabariiklasi suuresti ka tänapäeval.
1964. aastal leidis aset sündmus, mis muutis lõplikult vabariiklaste ja demokraatide rollid USA poliitikas. Demokraadist president Lyndon Johnson kirjutas alla kodanikuõiguste seadusele, mis keelas inimesi rassi või rahvuse tõttu diskrimineerida. Selline otsus meeldis loomulikult mustanahalistele ja viis mustanahalised valijad lõplikult demokraatide poolele üle.
Lõunaosariikide valged valijad leidsid seejärel, et vabariiklased esindavad nende huve oluliselt paremini kui demokraadid. See muutis USA lõunaosariigid vabariiklaste pärusmaaks ja ühtlasi tõrjus vabariiklased opositsiooni rolli.
Praeguse vabariiklaste poliitika paigutamisel kaasaegsesse konteksti võib pigem näha 1860ndate aastate demokraatide põhimõtteid, mitte Abraham Lincolni ja toonaste vabariiklaste ideaale.
Graafikul on ära märgitud kõik vabariiklasest presidendid. Info nägemiseks libista kursor üle punaste täppide.
