:format(webp)/nginx/o/2018/05/24/7861084t1h2d50.jpg)
/nginx/o/2016/07/27/5662723t1ha589.jpg)
Seoses käesoleval nädalal toimuva USA demokraatide parteikongressiga tasub heita pilk minevikku ja meenutada, milliste otsuste ja tegudega on demokraatidest presidendid ajalukku läinud.
Demokraatidest presidendid: Jacksonist Obamani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/26/5660401t1he72b.jpg)
Graafikul on ära märgitud kõik demokraatidest presidendid. Info nägemiseks libista kursor üle siniste täppide.
Vabariiklaste ja demokraatide vaheline rivaliteet on USA poliitikat iseloomustanud juba alates 19. sajandi keskpaigast. Alates 1853. aastast, mil Presidendiks sai Franklin Pierce, on kõik USA presidendid tulnud just nende kahe partei ridadest.
Varasemalt olulist rolli mänginud föderalistid ja viigide partei lagunesid erimeelsuste tõttu. Föderalistidele sai saatuslikuks 1812. aasta sõda ja viigide jaoks erimeelsused orjandusküsimuses.
USA Demokraatlik Partei arenes välja varasemast Thomas Jeffersoni ja James Madisoni poolt asutatud Demokraatlik-Vabariiklikust parteist. Lõpuks lõhestasid erimeelsused ka Demokraatlik-Vabariikliku partei, nemad ei suutnud leida üksmeelt president James Monroe järeltulija osas.
/nginx/o/2016/07/27/5662905t1h74ed.jpg)
Esimese demokraadina kandis USA presidendi vastutusrikast rolli Andrew Jackson aastatel 1829-1837, olles USA 7. president. Jackson oli ka esimene president, keda üritati tappa. Tapmiskatse läks luhta ja väidetavalt ajas president enda elu kallale kippunud mehe seejärel jalutuskepiga majast välja.
Demokraatidest sai USA ajaloo esimene hästi organiseeritud poliitiline partei ja 1850ndatel tekkis neile vabariiklaste näol ka vääriline vastane. Sellest ajast alates on käinud nende kahe partei vahel tõsine vägikaikavedu, mis kestab tänapäevani.
Ameerika kodusõja ajal tekkisid erimeelsused ka demokraatide leeris. Mõned liikmed toetasid kodusõda ja mõned vastandusid sellele. Demokraatide sisepinged aitasid suuresti vabariiklasest Abraham Lincolnil 1861. aastal presidendiks saada.
1860ndatel toetasid demokraadid selgelt orjandust ja Konföderatsiooni. Kuigi Konföderatsioonivägede kaotus kodusõjas kahjustas ajutiselt demokraatide positsiooni lõunaosariikides, hakkas partei 1870ndatel taas jõudu koguma, seda suuresti tänu lõunaosariikides tegutsenud valgetele demokraatidele.
/nginx/o/2016/07/26/5660403t1h64a4.jpg)
Demokraadid üritasid toetust koguda ka mustanahaliste hääleõigust piirates. Mustanahaliste toetus kuulus toona kindlalt vabariiklastele, mistõttu demokraatide jaoks oli mustade hääleõiguse piiramine kasulik, saavutamaks suurem võim lõunaosariikides.
/nginx/o/2016/07/26/5660407t1hbe91.jpg)
Sellest hoolimata tuli demokraatide järgmist presidenti oodata päris kaua. Pärast Andrew Johnsoni ametiaja lõppu 1869. aastal sai järgmiseks demokraadist presidendiks 1885. aastal varasemalt muuhulgas ka timuka ametit pidanud Grover Cleveland. Tema valiti ametisse kaks korda, aastatel 1889-1893 pidi Cleveland vabariiklasest Benjamin Harrisonile võimu loovutama, aga juba järgmistel valimistel võttis ta oma positsiooni tagasi.
Pärast Clevelandi teist ametiaega oli taaskord pikemalt presidendiamet vabariiklaste käes, kuni 1913. aastal astus ametisse Woodrow Wilson. Tema kaks ametiaega pakkusid hulgaliselt väljakutseid ja just Wilson oli see president, kelle käsul USA 1917. aastal Esimesse maailmasõtta sekkus. Suurriigi presidendina mängis Wilson olulist rolli maailma ühtsuse ja kindluse taastamisel pärast sõjakoledusi.
/nginx/o/2016/07/26/5660411t1hf678.jpg)
Wilson tegi märkimisväärseid jõupingutusi Rahvasteliidu loomiseks pärast Esimest maailmasõda. Loodud liidu eesmärgiks oli vältida samasuguse veresauna kordumist tulevikus. Demokraadist Wilson aitas Rahvasteliidu luua, aga vabariiklaste tugeva vastuseisu tõttu ei liitunud USA selle organisatsiooniga kunagi.
Demokraatidest presidendid on Ühendriike juhtinud 20. sajandi kõige keerulisematel hetkedel. Ka Teise maailmasõja päevil juhtisid Ühendriike demokraadid. Suurimat rolli mängis Franklin Delano Roosevelt, kes suri mõned kuud enne sõja lõppu, misjärel võttis tema ametikoha üle Harry Truman.
Roosevelt on ühtlasi ka kõige kauem ametis olnud USA president läbi aegade, ta viibis Valges Majas koguni kolm ametiaega. Roosevelt alustas ka oma neljandat tsüklit, aga suri vaid kaks kuud pärast selle algust. Toona oli kahe ametiaja seadus pigem kirjutamata reegel, mis reguleeriti ametlikult alles pärast president Roosevelti surma.
Roosevelt astus ametisse ajal, mil USA oli tõsises majanduskriisis ja hakkas koheselt tegema samme tavainimeste elujärje parandamiseks. Majandusliku olukorra parandamine iseloomustaski tema esimest ametiaega. Teisel ja kolmandal ametiajal tuli Rooseveltil tegeleda maailmapoliitiliste probleemidega. Kuigi USA oli võtnud 1939. aastal alanud Teise maailmasõja suhtes neutraalse hoiaku, hakkas Roosevelt otsima viise, kuidas Suurbritanniat ja Prantsusmaad abistada.
USA sekkus sõjategevusse Roosevelti kolmandal ametiajal. President üritas vältida kõiki vigu, mida tema ametivend Wilson Esimese maailmasõja päevil oli teinud.
Ta suutis tumedat tulevikku prognoosida ja alustas sõjaks valmistumist juba enne USA ametlikku sekkumist, erinevalt Wilsonist ei jätnud Roosevelt ka vabariiklaste esindajaid juhtimisprotsessist eemale. Samuti nägi Roosevelt Ühendriike liitlasena, mitte eraldiseisva jõuna, mistõttu oli riigipea tihedas suhtluses teiste suurriikide liidritega.
Roosevelti tihe koostöö Winston Churchilli ja Jossif Staliniga aitas liitlasvägedel sõja võita. Paraku ei näinud Roosevelt ise sõja lõppu, sest ta suri 1945. aasta aprillis insuldi tagajärjel. Juhtimise üle võtnud asepresident Harry Truman lausus pärast sõja võitmist: «Minu ainus soov on, et Franklin D. Roosevelt oleks seda päeva näinud.»
/nginx/o/2016/07/26/5660415t1hf54c.jpg)
Harry Truman oli ametis Teise maailmasõja viimastel kuudel ja võttis vastu ühe ajaloo suurimatest sõjalistest otsustest. Selleks vastuoluliseks otsuseks oli Hiroshima ja Nagasaki linnadele aatompommide heitmine, mis viis Jaapani kapituleerumiseni ning lõpetas Teise maailmasõja.
Harry Truman mängis suurt rolli sõjajärgse maailma kujundamisel. Vastu võeti Trumani doktriin, mis pidi vältima riikide langemist Nõukogude Liidu mõjusfääri, samuti allkirjastas president Truman Marshalli plaani, mis pakkus sõjast räsitud Euroopale majanduslikku ja tehnilist abi. Trumani doktriini allkirjastamist on tihtipeale peetud ka külma sõja käivitajaks. Huvitaval kombel oli Harry Truman ainuke 20. sajandi USA president, kes ei olnud omandanud kõrgharidust.
Järgmine demokraadist president oli kuulus John F. Kennedy, kes astus ametisse 1961. aastal. Hoolimata sellest, et Kennedy oli USA president vaid 2 aastat ja 9 kuud, toimus tema ametiajal nii mõndagi.
Pinged USA ja Kuuba vahel muutusid oluliselt teravamaks pärast ebaõnnestunud Sigade lahe dessanti ja Kuuba raketikriisi. Hiljem on öeldud, et Kuuba raketikriisi ajal oli maailm tuumasõjale lähemal, kui kunagi varem. Kennedy suutis kriisi otsevestluses Nikita Hruštšoviga lahendada ja konflikti eskaleerumist vältida.
Kennedy avaldas oma ametiajal korduvalt toetust Lääne-Berliinile, kus ta pidas ka oma kuulsa kõne, milles kutsus end Berliini kodanikuks ja kritiseeris tugevalt kommunismi ning Nõukogude Liitu.
Kennedyt saatsid tema elu jooksul paljud skandaalid ning teda tunti kuulsa naistemehena. President üritas hoida häid suhteid meediaga, et tema korduvad abielurikkumised päevavalgele ei tuleks.
Kennedy tapeti 1963. aasta 22. novembril Dallases, kus ta oli töövisiidil, mille eesmärgiks oli siluda demokraatide leeris tekkinud ebakõlasid. Kennedy oli lahtise katusega autos läbimas Dallase kesklinna, mil teda tabas kaks lasku. Üks lask tabas presidenti selga ja teine pähe.
Ametliku versiooni kohaselt oli Kennedy tapjaks Lee Harvey Oswald, aga selle versiooni üle on tõstatatud tõsiseid küsimusi. Liikumas on mitmeid vandenõuteooriaid, mille kohaselt oli Kennedy mõrv hoopis CIA ja armee poolt plaanitud vandenõu.
Kennedy järel võttis presidendiameti üle tema asepresident Lyndon Johnson, kes allkirjastas dokumendi, mis muutis mitmes mõttes lõplikult demokraatide ja vabariiklaste rollid USA poliitikas. President Johnson kirjutas alla kodanikuõiguste seadusele, mis keelas inimesi rassi või rahvuse tõttu diskrimineerida. Selline otsus oli mustanahalistele meeltmööda ja viis neist suure osa lõplikult demokraatide poolele üle.
/nginx/o/2016/07/27/5662115t1hb283.jpg)
Kui meenutada, siis pärast USA kodusõda jäid demokraadid suuresti valgete lõunaosariikidest pärit valijate parteiks ja vabariiklasi toetasid põhjaosariikidest pärit valijad ning mustanahalised. Need rollid hakkasid aeglaselt muutuma ja erakonnad poliitmaastikul kohti vahetama. Võib öelda, et president Johnsoni 1964. aasta otsus oli see, mis lõplikult parteide rollid vahetas.
Mustanahalised asusid pärast kodanikeõiguste seaduse allkirjastamist suuresti toetama demokraate. Lõunaosariikide valged valijad leidsid seejärel, et vabariiklased esindavad nende huve demokraatidest oluliselt paremini.
/nginx/o/2016/07/27/5662119t1h9efe.jpg)
Vabariiklastest Richard Nixoni ja Gerald Fordi järel jõudis järgmise demokraadina Valgesse Majja Jimmy Carter, kelle otsusel boikoteeris USA 1980. aasta Moskva olümpiamänge. Carter on pigem silma paistnud oma tegevusega pärast Valgest Majast lahkumist. Ta asutas Carteri Keskuse, mis tegeleb aktiivselt inimõiguste propageerimise, demokraatia levitamise ja konfliktide rahumeelse lahendamisega.
/nginx/o/2016/07/27/5662145t1hee81.jpg)
Carteri ametiaja lõppedes pidid demokraadid taas oma järgmist presidenti ootama, 1993. aastal asus ametisse Bill Clinton. Praeguse demokraatide presidendikandidaadi Hillary Clintoni abikaasa oli riigipea ametis kaks ametiaega. Kuigi USA majandus kasvas Clintoni ametiajal väga hoogsalt, jääb teda alatiseks saatma skandaal, mis paljastas Clintoni «ebasündsad intiimsuhted» Valge Maja praktikant Monika Lewinskyga.
Clinton valetas pressikonverentsil oma suhete kohta Lewinskyga. Seejärel algatati tema suhtes ametist tagandamise protsess, mis lõpuks läbi kukkus. Skandaal mängis järgmistel valimistel presidendirolli kätte vabariiklasest George W. Bushile ja on kahtlemata varasemalt pärssinud ka Hillary Clintoni võimalusi riigipeaks tõusta.
Praegune USA president Barack Obama kuulub samuti demokraatide ridadesse. Obama jaoks on majandusküsimused olnud väga olulisel kohal, samuti sai temast esimene USA riigipea, kes on avalikult toetanud samasooliste abielu. Obama suutis lõpule viia George W. Bushi suure eesmärgi ja korraldada sõjaline missioon, mille käigus tapeti arvatav 11. septembri rünnakute korraldaja Osama bin Laden.
/nginx/o/2016/07/27/5662153t1h9d4b.jpg)
Sellel nädalal kinnitatakse Hillary Clinton ametlikult uueks demokraatide presidendikandidaadiks. 68-aastase Clintoni põhilisteks tugevusteks loetakse tema kogemusi kõrgetes riigiametites, aga ka seda, et ta on varasemalt saanud väga lähedalt jälgida presidendi tööd. Bill Clintoni abikaasana on ta kahtlemata väga hästi kursis presidendi töökorraldusega ja see võib aidata tal vältida tüüpilisi vigu, mida uued presidendid oma ametiaja esimesel aastal teevad.
Clintoni nõrkustena nähakse tema mõningast ideepuudust ja ka vanust.
Samuti kardetakse USA muutumist «monarhiaks,» sest viimase mõnekümne aasta jooksul oleks Hillary juba neljas riigpea, kelle perekonnaliige on ka varem president olnud.