KGB kunagine juht mainib päevikus juute päästnud Wallenbergi

Raoul Wallenberg Foto: SCANPIX

Rootsi diplomaat Raoul Wallenberg päästis tuhandeid Ungari juute holokaustist, kuid kadus ise 1945. aastal, olles seni Teise maailmasõja üks lõpuni lahendamata saladusi.

New York Timesi teatel läksid Budapestist kadunud Wallenbergi kohta kohe liikvele kuuldused, et ta langes venelaste kätte ja viidi Nõukogude Liitu, kuna venelased pidasid Rootsi diplomaati USA spiooniks. Samas ei ole ametlikke dokumente, mis seda tõendaks.

Venemaalt leiti ühe suvila seinast KGB kunagise juhi Ivan Serovi päevik, mis aitab heita valgust Wallenbergi saatuse kohta, päeviku andmetel hukati  ta Moskvas.

«Mul ei ole kahtlust, et Wallenberg likvideeriti 1947. aastal,» kirjutas Serov, kes oli KGB juht 1954 – 1958.

Nõukogude Liit teatas Rootsile 1957. aastal, et Wallenberg oli Venemaal, kus ta suri 34-aastasena infarkti tagajärjel. Tegelikult varjati selle valega ta tegelikku saatust.

Rootsi jõuka töösturi perekonnast pärit Wallenbergi saatust hakati uuesti uurima pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1990. aastate alguses. Nõukogude Liidu uued juhid olid valmis koostöös Rootsiga uurima, mis Wallenbergist sai. Rootsi võimud ja Wallenbergi pereliikmed said loa uurida KGB arhiividokumente ja küsitleda endisi KGB töötajaid.

Uurimine kestis üheksa aastat, kuid uut informatsiooni Wallenbergi kohta ei saadud. 2000. aastal avalikustatud lõppraporti kohaselt olid Wallenbergi kohta käivad dokumendid kas kadunud või hävitatud.

Raportis on viide Viktor Abakumovile, kes oli üks viimaseid Nõukogude Liidu kõrgeid julgeolekuametnikke, kes stalinlikes repressioonides elu kaotas. Ta ülekuulamisraportis on, et ta sai käsu Wallenberg likvideerida ning käsk tuli Nõukogude Liidu juhtidelt,  diktaator Jossif Stalinilt ja välisminister Vjatšeslav Molotovilt.  Wallenberg olevat pärast hukkamist Moskvas Ljubjanka vanglas kremeeritud.

Venelasest ajaloolase Nikita Petrovi, kes uurib nii Stalini ajastut kui KGBd, sõnul ei ole päevikusissekanded sama suure kaaluga tõendid, kui seda oleks ametlikud arhiividokumendid. Päevikus on ka vastuolu, sest Serovi teatel sai ta lugeda Wallenbergi kohta käivaid dokumente, samas ei tunnistanud Nõukogude Liit kunagi nende olemasolu ning neid ei leitud ka 1990. aastatel. Nõukogude Liit ei kasutanud mitte kunagi Wallenbergi kohta, et ta tapeti, vaid et ta suri loomulikel asjaoludel. 

Pensionil Rootsi diplomaadi Hans Magnussoni teatel olid Nõukogude Liidus ametlikud dokumendid vangide kohta, ka Wallenberg oli vang, kuid tema kohta need puuduvad.

Neli aastat tagasi hakkas Serovi lapselaps, 57-aastane endine baleriin Vera Serova vanaisalt pärandiks saadud suvila garaaži renoveerima. Palgatud ehitustöölised sattusid seina lõhkudes peidetud kohvritele, milles oli Serovi päevik.

Naise sõnul arvasid nad, et kohvrites oli kuld ja väärisasjad, tegelikult olid paberid, mis osutusid päevikuks.

Ajaloolase Petrovi arvates peideti kohvrid kirjutistega 1971. aastal, mil nõukogude juhtideni jõudis kuuldus Serovi kirjutistest ja neid hakati otsima.

Serov lahkus KGBst töölt häbiga, kuna üks tema alluvatest osutus lääne spiooniks. Serov suri 1990. aastal  84-aastasena. 

Venemaal anti juunis välja Serovi päevik raamatuna pealkirjaga «Märkmeid kohvrist: KGB juhi salajased päevikud, mis leiti 25 aastat pärast tema surma». Serovi lapselapse teatel tahab ta selle abil oma vanaisa mainet puhastada.